1 Irikoy fongu Nuhu nda ganji hamey da kwaara almaney kulu kaŋ yaŋ go a banda hiyo ra. Irikoy na haw fo daŋ a ma faaru ndunnya boŋ, hala haro ye.
1Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2 A na ganda harey da beene daabirjo lutu, a na beene haro mo gaay.
2Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.
3 Haro mo soobay ka zabu ka fun laabo boŋ waati kulu. Jirbi zangu nda waygo banda haro zabu ndunnya boŋ.
3Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4 Handu iyyanta, zaari way cindi iyyanta hando ra no hiyo fandi Ararat tondey boŋ.
4Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.
5 Haro soobay ka zabu waati kulu hala handu wayanta. Handu wayanta zaari sintina ra, tondey boŋey sintin ka bangay.
5Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
6 A go no, jirbi waytaaci banda, kala Nuhu na daabirjo kaa finetaro kaŋ a te hiyo ra gaa.
6Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7 A na gaaru fo taŋ kaŋ soobay ka windi-windi kala haro koogu ndunnya boŋ.
7ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8 A na koloŋay fo mo taŋ, zama nga ma di hala haro kulu fun laabo boŋ.
8Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9 Amma koloŋa mana du nangu kaŋ ga zumbu. A ye ka kaa Nuhu do hiyo ra, zama haro go no ndunnya fando kulu boŋ. Kala Nuhu na nga kambe salle k'a candi ka daŋ nga do hiyo ra.
9Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
10 A ye ka batu jirbi iyye fo, a na koloŋa taŋ koyne a ma fun hiyo ra.
10Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
11 Koloŋa ye ka kaa a do wiciri kambo ra. Kal a kande zeytun* kobto fo nga meyo ra kaŋ a kosu. Woodin gaa no Nuhu bay kaŋ haro kulu dandi ka fun laabo boŋ.
11Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12 A goro koyne jirbi iyye, a na koloŋa taŋ. A mana ye ka kaa Nuhu do koyne.
12Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13 A go no mo, _Nuhu|_ jiiri zangu iddu nda afo ra, handu sintina zaari sintina ra, kala harey koogu ka fun laabo boŋ. Nuhu na hiyo daabirjo kaa. A guna, a di kaŋ laabo batama goono ga koogu.
13Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.
14 Handu hinkanta, a jirbi waranka cindi iyyanta ra, laabo koogu gumo.
14Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
15 Irikoy salaŋ Nuhu se ka ne:
15Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:
16 «Ma fatta hiyo ra, nin da ni wando da ni ize arey da ngey wandey ni banda.
16'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!
17 Ma fundikooney kulu kaŋ yaŋ go ni banda mo fattandi: curey da almaney da gande birantey kulu kaŋ yaŋ ga ganda biri laabo boŋ. I ma hay ka te ize boobo ka tonton laabo boŋ.»
17Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'
18 Nuhu binde fatta, nga nda nga izey da nga wando da izey wandey care banda.
18Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.
19 Alman kulu, da ganda birante kulu, da curo kulu, da haŋ kaŋ ga ganda biri laabo boŋ fatta hiyo ra, ngey dumey boŋ.
19Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.
20 Nuhu na sargay* feema te Rabbi se. A suuban alman halalantey kulu ra, da curo hanantey kulu ra mo. A n'i sarga k'i ton feema boŋ.
20Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.
21 Kala Rabbi maa haw kaana. Rabbi ne nga bina ra: «Ay si ye ka laabo laali koyne boro sabbay se, zama boro bine fonguyaŋ, ilaalo no za a zankatara gaa. Ay si ye mo ka hay kulu kaŋ ga funa kar, mate kaŋ ay jin ka te din.
21Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.
22 Waati kulu kaŋ ndunnya go no mo, burjina nda heemar, hargu nda fufule, kaydiya nda jaw, cin da zaari si jaŋ ka te.»
22Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'