1Ya RAB, adını düşmanlarına duyurmak içinKeşke gökleri yarıp insen!Dağlar önünde sarsılsa!Gelişin, ateşin çalıları tutuşturmasına,Suyu kaynatmasına benzese!Uluslar senin önünde titrese!
1Oh, et sa ometi käristaksid taevad lõhki ja tuleksid alla, et mäed kõiguksid su ees - otsekui tuli põletaks risu või tuli paneks vee keema -, et su nimi saaks tuntuks su vaenlastele, et rahvad väriseksid su ees,
3Beklemediğimiz olağanüstü işler yaparakYeryüzüne indin, dağlar önünde sarsıldı.
2kui sa teed kardetavaid tegusid üle meie ootuse, tuled alla, mäed kõiguvad su ees - sellest ei ole kuuldud muistsest ajast.
4Çünkü kendisine umut bağlayanlar içinEtkin olan tek Tanrı sensin;Senden başkasını hiçbir zaman hiç kimse işitmedi,Hiçbir kulak duymadı, hiçbir göz görmedi.
3Ükski kõrv ei ole kuulnud, ükski silm ei ole näinud muud Jumalat peale sinu, kes tema ootajale seesugust võiks teha.
5Doğru olanı sevinçle yapanların,Senin yollarından yürüyüp seni unutmayanların yardımına koşarsın.Ama onlara karşı uzun süre günah işlediğimizde öfkelendin.Nasıl kurtuluruz?
4Oh, et sa tuleksid vastu sellele, kes rõõmsasti teeb õigust, neile, kes mõtlevad sinu teedele! Vaata, sina vihastasid, et me tegime patutegusid; neis me oleme olnud kaua ja kas me pääseme?
6Hepimiz murdar olanlara benzedik,Bütün doğru işlerimiz kirli âdet bezi gibi.Yaprak gibi soluyoruz,Suçlarımız rüzgar gibi sürükleyip götürüyor bizi.
5Me kõik oleme saanud rüvedaks ja kõik meie õigused on määrdunud riide sarnased; me kõik oleme närtsinud nagu lehed ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.
7Adınla seni çağıran, sana tutunmak için çaba gösteren yok;Çünkü bizden yüz çevirdin,Suçlarımız yüzünden bizi tükettin.
6Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime, kes ennast õhutaks sinust kinni haarama; sest sina oled peitnud oma palge meie eest ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.
8Yine de Babamız sensin, ya RAB,Biz kiliz, sen çömlekçisin.Hepimiz senin ellerinin eseriyiz.
7Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa. Meie oleme savi ja sina vormid meid, me kõik oleme sinu kätetöö.
9Ya RAB, fazla öfkelenme,Suçlarımızı sonsuza dek anma.Lütfen bak bize, hepimiz senin halkınız.
8Issand! Ära vihasta üleliia ja ära meenuta ülekohut lõpmata: näe, vaata ometi - me kõik oleme ju sinu rahvas!
10Kutsal kentlerin çölleşti,Siyon çöl oldu,Yeruşalim viraneye döndü.
9Su pühad linnad on saanud kõrbeks, Siion on saanud kõrbeks, Jeruusalemm kõnnumaaks.
11Atalarımızın sana övgü sunduğuKutsal ve görkemli tapınağımız yandı,Değer verdiğimiz her yer yıkıntıya döndü.
10Meie püha ja ilus koda, kus meie vanemad sind ülistasid, on saanud tuleroaks, ja varemeis on kõik, mis oli meile kallis.
12Bunlara karşın, ya RAB,Hâlâ kendini tutacak mısın,Suskun kalıp bize alabildiğine eziyet çektirecek misin?
11Kas sa selle juures, Issand, tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida ja meid üliväga alandada?