1It happened, when Saul was returned from following the Philistines, that it was told him, saying, “Behold, David is in the wilderness of En Gedi.”
1Aga Taavet läks sealt ära ja asus Een-Gedi mäelinnustesse.
2Then Saul took three thousand chosen men out of all Israel, and went to seek David and his men on the rocks of the wild goats.
2Ja kui Saul tuli vilisteid jälitamast, siis teatati temale ning öeldi: 'Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes.'
3He came to the sheep pens by the way, where there was a cave; and Saul went in to relieve himself. Now David and his men were abiding in the innermost parts of the cave.
3Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt.
4The men of David said to him, “Behold, the day of which Yahweh said to you, ‘Behold, I will deliver your enemy into your hand, and you shall do to him as it shall seem good to you.’” Then David arose, and cut off the skirt of Saul’s robe secretly.
4Ja kui ta jõudis tee ääres olevate lambatarade juurde, siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja tema mehed istusid koopa tagumises sopis.
5It happened afterward, that David’s heart struck him, because he had cut off Saul’s skirt.
5Ja Taaveti mehed ütlesid talle: 'Näe, see on päev, millest Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja talita temaga, nagu su silmis hea on!' Ja Taavet tõusis ning lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma.
6He said to his men, “Yahweh forbid that I should do this thing to my lord, Yahweh’s anointed, to put forth my hand against him, since he is Yahweh’s anointed.”
6Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli hõlma oli ära lõiganud,
7So David checked his men with these words, and didn’t allow them to rise against Saul. Saul rose up out of the cave, and went on his way.
7ja ta ütles oma meestele: 'Issanda pärast jäägu minust kaugele, et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!'
8David also arose afterward, and went out of the cave, and cried after Saul, saying, “My lord the king!” When Saul looked behind him, David bowed with his face to the earth, and showed respect.
8Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed.
9David said to Saul, “Why do you listen to men’s words, saying, ‘Behold, David seeks your hurt?’
9Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: 'Mu isand kuningas!' Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.
10Behold, this day your eyes have seen how that Yahweh had delivered you today into my hand in the cave. Some urged me to kill you; but I spared you; and I said, I will not put forth my hand against my lord; for he is Yahweh’s anointed.
10Ja Taavet ütles Saulile: 'Mispärast sa kuulad inimeste jutte, kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust?
11Moreover, my father, behold, yes, see the skirt of your robe in my hand; for in that I cut off the skirt of your robe, and didn’t kill you, know and see that there is neither evil nor disobedience in my hand, and I have not sinned against you, though you hunt for my life to take it.
11Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda külge, sest ta on Issanda võitu.
12May Yahweh judge between me and you, and may Yahweh avenge me of you; but my hand shall not be on you.
12Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta!
13As the proverb of the ancients says, ‘Out of the wicked comes forth wickedness;’ but my hand shall not be on you.
13Issand mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Issand maksku sulle kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse,
14Against whom has the king of Israel come out? Whom do you pursue? A dead dog? A flea?
14nagu ütleb muistse põlve vanasõna: 'Õelaist tuleb välja õelus, aga minu käsi ei puutu sinusse!'
15May Yahweh therefore be judge, and give sentence between me and you, and see, and plead my cause, and deliver me out of your hand.”
15Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, ühte kirpu!
16It came to pass, when David had made an end of speaking these words to Saul, that Saul said, “Is this your voice, my son David?” Saul lifted up his voice, and wept.
16Issand olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel; tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu käest!'
17He said to David, “You are more righteous than I; for you have done good to me, whereas I have done evil to you.
17Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul: 'Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?' Ja Saul tõstis häält ja nuttis.
18You have declared this day how you have dealt well with me, because when Yahweh had delivered me up into your hand, you didn’t kill me.
18Ja ta ütles Taavetile: 'Sina oled minust õiglasem, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!
19For if a man finds his enemy, will he let him go away unharmed? Therefore may Yahweh reward you good for that which you have done to me this day.
19Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind!
20Now, behold, I know that you shall surely be king, and that the kingdom of Israel shall be established in your hand.
20Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid!
21Swear now therefore to me by Yahweh, that you will not cut off my seed after me, and that you will not destroy my name out of my father’s house.”
21Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et Iisraeli kuningriik püsib sinu käes.
22David swore to Saul. Saul went home; but David and his men went up to the stronghold.
22Aga nüüd vannu mulle Issanda juures, et sa ei hukka mu järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!'
23Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja tema mehed läksid üles mäelinnusesse.