¹David said in his heart, “I shall now perish one day by the hand of Saul. There is nothing better for me than that I should escape into the land of the Philistines; and Saul will despair of me, to seek me any more in all the borders of Israel. So shall I escape out of his hand.”

¹Ja Taavet mõtles südames: 'Ühel päeval saan ma ometi otsa Sauli käe läbi; mul ei ole tõesti paremat kui põgeneda vilistite maale, siis tüdineb Saul mind edaspidi otsimast kõigist Iisraeli paigust ja nõnda ma pääsen tema käest.'

²David arose, and passed over, he and the six hundred men who were with him, to Achish the son of Maoch, king of Gath.

²Ja Taavet võttis kätte ja läks, tema ja kuussada meest, kes olid koos temaga, Gati kuninga Aakise, Maoki poja juurde.

³David lived with Achish at Gath, he and his men, every man with his household, even David with his two wives, Ahinoam the Jezreelitess, and Abigail the Carmelitess, Nabal’s wife.

³Ja Taavet jäi Aakise juurde Gatti, tema ja ta mehed, igaüks oma perega, Taavetil tema kaks naist: jisreellanna Ahinoam ja Abigail, karmellase Naabali naine.

⁴It was told Saul that David was fled to Gath: and he sought no more again for him.

⁴Kui Saulile teatati, et Taavet oli põgenenud Gatti, siis ta ei otsinud teda enam.

⁵David said to Achish, “If now I have found favor in your eyes, let them give me a place in one of the cities in the country, that I may dwell there. For why should your servant dwell in the royal city with you?”

⁵Ja Taavet ütles Aakisele: 'Kui ma nüüd olen armu leidnud sinu silmis, siis lase anda mulle paik ühes lagendikulinnas, et ma seal võiksin elada. Sest miks peaks su sulane elama koos sinuga kuningalinnas?'

⁶Then Achish gave him Ziklag that day: why Ziklag pertains to the kings of Judah to this day.

⁶Nii andis Aakis temale selsamal päeval Siklagi. Sellepärast on Siklag tänapäevani Juuda kuningate päralt.

⁷The number of the days that David lived in the country of the Philistines was a full year and four months.

⁷Ja aega, mis Taavet elas vilistite maal, oli aasta ja neli kuud.

⁸David and his men went up, and made a raid on the Geshurites, and the Girzites, and the Amalekites; for those were the inhabitants of the land, who were of old, as you go to Shur, even to the land of Egypt.

⁸Taavet läks siis oma meestega ja nad tungisid kallale gesurlastele, girslastele ja amalekkidele, sest need olid maa elanikud muistsest ajast, kuni Suuri teelahkmeni ja kuni Egiptusemaani.

⁹David struck the land, and saved neither man nor woman alive, and took away the sheep, and the cattle, and the donkeys, and the camels, and the clothing; and he returned, and came to Achish.

⁹Ja Taavet hävitas maa ega jätnud elama ei meest ega naist; aga ta võttis lambad, kitsed, veised, eeslid, kaamelid ja riided, pöördus siis tagasi ja tuli Aakise juurde.

¹⁰Achish said, “Against whom have you made a raid today?” David said, “Against the South of Judah, against the South of the Jerahmeelites, and against the South of the Kenites.”

¹⁰Ja kui Aakis küsis: 'Eks te teinud täna röövretke?', siis vastas Taavet: 'Jah, Juuda Lõunamaale või Jerahmeeli Lõunamaale või keenlaste Lõunamaale.'

¹¹David saved neither man nor woman alive, to bring them to Gath, saying, “Lest they should tell of us, saying, ‘David this, and this has been his way all the time he has lived in the country of the Philistines.’”

¹¹Taavet ei jätnud elama ei meest ega naist, et tuua neid Gatti, sest ta mõtles: 'Muidu võiksid need meist jutustada ja öelda: Taavet tegi nõnda ja niisugune oli ta viis kogu selle aja, mil ta elas vilistite väljadel.'

¹²Achish believed David, saying, “He has made his people Israel utterly to abhor him. Therefore he shall be my servant forever.”

¹²Aga Aakis uskus Taavetit ja mõtles: 'Ta on teinud ennast hoopis vastumeelseks oma rahva juures Iisraelis ja jääb igavesti mulle sulaseks.'