1Kolm aastat elati nõnda, et Süüria ja Iisraeli vahel ei olnud sõda. 2Aga kolmandal aastal läks Juuda kuningas Joosafat Iisraeli kuninga juurde. 3Ja Iisraeli kuningas ütles oma sulastele: 'Te ju teate, et Gileadi Raamot on meie oma, aga meie ei tee midagi, et võtta see ära Süüria kuninga käest!' 4Ja ta küsis Joosafatilt: 'Kas tuled koos minuga sõtta Gileadi Raamoti pärast?' Ja Joosafat vastas Iisraeli kuningale: 'Nagu sina, nõnda mina, nagu sinu rahvas, nõnda minu rahvas, nagu sinu hobused, nõnda minu hobused.'5Aga Joosafat ütles Iisraeli kuningale: 'Küsi ometi enne Issanda sõna!' 6Siis Iisraeli kuningas kogus kokku prohvetid, ligi nelisada meest, ja küsis neilt: 'Kas ma võin minna sõdima Gileadi Raamoti vastu või pean loobuma?' Ja nad vastasid: 'Mine, ja Issand annab selle kuninga kätte!' 7Aga Joosafat küsis: 'Kas ei ole siin veel mõnda Issanda prohvetit, et saaksime temalt küsida?' 8Ja Iisraeli kuningas vastas Joosafatile: 'On küll veel üks mees, kellelt saaks küsida Issanda nõu. Aga mina vihkan teda, sest ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba. See on Miika, Jimla poeg.' Aga Joosafat ütles: 'Kuningas ärgu rääkigu nõnda!' 9Siis Iisraeli kuningas kutsus ühe hoovkondlase ja ütles: 'Kähku siia Miika, Jimla poeg!'10Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat istusid kumbki oma aujärjel, mantlid seljas, rehepeksu väljakul Samaaria värava suus, ja kõik prohvetid kuulutasid nende ees. 11Sidkija, Kenaana poeg, oli teinud enesele raudsarved ja ütles: 'Nõnda ütleb Issand: Nendega pead sa puskima süürlasi, kuni nad on hävitatud!' 12Ja kõik prohvetid kuulutasid sedasama ning ütlesid: 'Mine Gileadi Raamotisse ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!'13Ja käskjalg, kes oli läinud Miikat kutsuma, rääkis temaga ning ütles: 'Vaata ometi, prohvetite sõnad on nagu ühest suust kuningale head; olgu siis sinugi sõnad nagu ühel nende hulgast ja räägi head!' 14Aga Miika vastas: 'Nii tõesti kui Issand elab, mina räägin, mis Issand mulle ütleb.' 15Ja kui ta tuli kuninga juurde, siis ütles kuningas temale: 'Miika! Kas me võime minna sõdima Gileadi vastu või peame loobuma?' Ja ta vastas temale: 'Mine, ja see õnnestub sul, sest Issand annab selle kuninga kätte!' 16Aga kuningas ütles temale: 'Mitu korda ma pean sind vannutama, et sa ei räägiks mulle muud kui ainult tõtt Issanda nimel?' 17Siis ta ütles: 'Ma nägin kogu Iisraeli hajali olevat mägedel nagu lambad, kellel ei ole karjast. Ja Issand ütles: Neil pole isandaid. Igaüks pöördugu rahuga koju!' 18Siis ütles Iisraeli kuningas Joosafatile: 'Eks ma öelnud sulle, et ta ei kuuluta mulle head, küll aga halba!'19Aga Miika ütles: 'Seepärast kuule Issanda sõna! Ma nägin Issandat istuvat oma aujärjel ja kogu taeva sõjaväe seisvat ta juures temast paremal ja vasakul pool. 20Ja Issand ütles: Kes tahaks ahvatleda Ahabit, et ta läheks ja langeks Gileadi Raamotis? Siis rääkis üks nii ja teine rääkis naa. 21Aga üks vaim tuli ja seisis Issanda ees ning ütles: Mina ahvatlen teda! Ja Issand küsis temalt: Kuidas? 22Ja ta vastas: Ma lähen ja olen valevaim kõigi ta prohvetite suus. Siis ütles Issand: Sina oled ahvatleja ja küllap sa suudad. Mine ja tee nõnda! 23Ja nüüd, vaata, Issand on pannud valevaimu kõigi nende sinu prohvetite suhu ja Issand on kuulutanud sulle halba.'24Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: 'Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?' 25Ja Miika vastas: 'Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!' 26Siis ütles Iisraeli kuningas: 'Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde 27ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!' 28Aga Miika ütles: 'Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud.' Ja ta ütles veel: 'Kuulge, kõik rahvad!'29Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse. 30Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: 'Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!' Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta. 31Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: 'Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!' 32Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: 'See on kindlasti Iisraeli kuningas.' Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama. 33Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.34Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõjavankri juhile: 'Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!' 35Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja. 36Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: 'Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!' 37Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse. 38Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda sõna, mis ta oli öelnud.39Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus? 40Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.41Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal. 42Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar. 43Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Issanda silmis. 44Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel. 45Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.46Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus? 47Ja pühamu viimased pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt. 48Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja. 49Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis. 50Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: 'Lase minu sulased lähevad koos sinu sulastega laevadesse!' Aga Joosafat ei tahtnud. 51Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.52Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat. 53Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema. 54Tema teenis Baali ja kummardas teda ning vihastas Issandat, Iisraeli Jumalat, täiesti nagu tema isa oli teinud.