1Seepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda Ateenasse 2ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, kinnitama ja julgustama teid teie usus, 3et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud. 4Sest juba siis, kui me olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid hakatakse taga kiusama, nagu see on ka sündinud ja on teile teada. 5Seepärast ka mina, maldamata enam, saatsingi tema, et teada saada teie usku, kas vahest kiusaja pole teid kiusanud ning meie vaevanägemist tühjaks teinud.6Aga kui nüüd Timoteos tuli teie juurest tagasi ning tõi meile häid sõnumeid teie usust ja teie armastusest ning et teie meid alati heaga mäletate, igatsedes meid näha saada, nii nagu meie teidki, 7siis saime julgustatud teie kaudu, vennad, kogu oma kitsikuses ja ahistuses teie usu läbi, 8sest nüüd me võime elada, kui teie püsite Issandas. 9Mis tänu me võiksime küll Jumalale anda teie pärast kogu selle rõõmu eest, millega me rõõmustame teie üle oma Jumala palge ees? 10Me anume ööd ja päevad üliväga, et saada näha teie palet ja parandada seda, mis on veel puudulik teie usus.11Aga tema, meie Jumal ja Isa, ning meie Issand Jeesus Kristus tasandagu meie tee teie juurde! 12Ning Issand kasvatagu teie armastust ja tehku see rohkeks üksteise ja kõikide vastu, nii nagu see meilgi on teie vastu, 13et kinnitada teie südameid olema pühaduses laitmatud Jumala ja meie Isa palge ees, kui meie Issand Jeesus tuleb kõigi oma pühadega. [Aamen.]