1'Mehed, vennad ja isad, kuulake nüüd, mida ma teile enese kaitseks räägin!' 2Kui nad kuulsid, et ta peab neile kõnet heebrea keeles, jäid nad veel rahulikumaks. Ja Paulus ütles: 3'Mina olen Juuda mees, sündinud Tarsoses Kiliikiamaal ja üles kasvatatud siinsamas linnas, Gamalieli jalgade ees, õpetatud täpselt esiisade Seadust mööda, olles innukas Jumala nõudja, nii nagu teie kõik tänapäeval olete. 4Sellisena ma kiusasin surmani taga usuteed, pannes ahelaisse ja toimetades vanglasse nii mehi kui naisi. 5Nõnda võivad mu kohta tunnistada ka ülempreester ja vanemad, kelle käest ma sain kirju viimiseks nende vendade kätte Damaskusesse. Ja ma kavatsesin ka sealseid usklikke tuua aheldatult Jeruusalemma, et neid karistataks.6Aga sündis, kui ma olin teel ja lähenesin Damaskusele, et lõuna ajal välgatas äkitselt mu ümber ere valgus taevast. 7Ma kukkusin maha ja kuulsin üht häält mulle ütlevat: 'Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad?' 8Mina aga vastasin: 'Kes sa oled, isand?' Tema ütles mulle: 'Mina olen Jeesus Naatsaretlane, keda sina taga kiusad!' 9Minu kaaslased nägid küll valgust, aga nad ei kuulnud tema häält, kes minuga rääkis. 10Siis ma ütlesin: 'Mis ma pean tegema, Issand?' Issand aga ütles mulle: 'Tõuse püsti, mine Damaskusesse, seal öeldakse sulle kõik, mis sul on määratud teha.' 11Aga kuna ma selle valguse kirkuse tõttu ei näinud, talutasid mu kaaslased mind kättpidi, ja ma jõudsin Damaskusesse. 12Aga keegi Hananias, Seaduse järgi vaga mees, kel oli hea tunnistus kõigi sealsete juutide poolt, 13tuli minu juurde. Ta seisatas mu kõrval ja ütles: 'Vend Saul, näe jälle!' Ja selsamal hetkel ma nägin jälle ja vaatasin talle otsa. 14Tema aga ütles: 'Meie isade Jumal on su määranud tunnetama tema tahtmist ja nägema seda Õiget ning kuulma häält tema suust, 15sest sina saad tema tunnistajaks kõigile inimestele selles, mida sa oled näinud ja kuulnud. 16Ja mida sa nüüd ootad? Tõuse ja lase ennast ristida ning oma patud ära pesta, appi hüüdes tema nime!'17Aga sündis, et kui ma tagasi pöördusin Jeruusalemma ja pühakojas palvetasin, olin ma nagu endast ära 18ja nägin teda mulle ütlevat: 'Tõtta ja mine kiiresti Jeruusalemmast ära, sest nad ei võta vastu sinu tunnistust minu kohta.' 19Ja mina ütlesin: 'Issand, nad ise ju teavad, et ma viisin vangi ja peksin sünagoogides neid, kes sinusse usuvad. 20Ja kui sinu tunnistaja Stefanose verd valati, seisin minagi seal juures ja kiitsin selle heaks ning valvasin nende rõivaid, kes ta hukkasid.' 21Ja tema ütles mulle: 'Mine, sest ma läkitan su kaugele paganate sekka!''22Kuni selle sõnani nad kuulasid teda, siis aga tõstsid oma häält: 'Hukka niisugune ära maa pealt! Ta ei tohi ellu jääda!' 23Ja kui nad karjusid ja rõivaid seljast kiskusid ning tolmu vastu taevast loopisid, 24käskis ülempealik Pauluse viia kindlusse ning ütles, et teda tuleb piitsa varal üle kuulata; sest ta tahtis teada, mispärast nad tema peale nõnda karjusid. 25Aga kui nad olid tema rihmutamiseks kinni sidunud, ütles Paulus pealikule, kes seal juures seisis: 'Kas teie tohite Rooma kodanikku piitsaga peksta ja pealegi ilma kohtuotsuseta?' 26Kui pealik seda kuulis, läks ta ja teatas ülempealikule: 'Vaata ette, mida sa teed! See inimene on ju Rooma kodanik.' 27Siis tuli ülempealik Pauluse juurde ning küsis: 'Ütle mulle, kas sa oled Rooma kodanik?' Tema ütles: 'Olen küll.' 28Ülempealik vastas: 'Mina olen endale Rooma kodakondsuse hankinud suure raha eest.' Paulus aga ütles: 'Ent mina olen sellesse sündinud.' 29Siis jätsid ülekuulajad ta kohe rahule. Ülempealik lõi aga kartma, kui ta sai teada, et Paulus on Rooma kodanik ja et ta oli tema ahelaisse pannud.30Aga teisel päeval, soovides selgemalt teada saada, milles juudid Paulust süüdistavad, päästis ülempealik ta ahelatest valla ja käskis ülempreestreid ja kogu Suurkohtu kokku tulla ning viis Pauluse nende ette.