1Ja sel ajal tõuseb Miikael, see suur vürst, kes seisab su rahva laste eest. Siis on kitsas aeg, millist ei ole olnud rahvaste algusest peale kuni selle ajani; aga sel ajal päästetakse su rahvas, kõik, keda leitakse olevat raamatusse kirjutatud. 2Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. 3Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.4Aga sina, Taaniel, pea need sõnad saladuses ja pane raamat pitseriga kinni lõpuajaks! Siis uurivad seda paljud ja äratundmine süveneb.'5Ja mina, Taaniel, vaatasin, ja ennäe, veel kaks inglit seisid seal, üks jõe siinpoolsel kaldal ja teine jõe sealpoolsel kaldal. 6Ja üks küsis linases riides mehelt, kes oli jõe vete kohal: 'Kui kaua tuleb oodata nende imede lõppu?' 7Siis ma kuulsin linases riides meest, kes oli jõe vete kohal, kuidas ta oma paremat ja vasakut kätt taeva poole tõstes vandus selle juures, kes igavesti elab: 'Tõesti, aeg, ajad ja pool aega! Ja kui püha rahva jõu hävitus on lõpule jõudnud, siis teostuvad need kõik.' 8Ma kuulsin, aga ei mõistnud, ja ma küsisin: 'Mu isand, missugune on nende lõpp?' 9Aga ta ütles: 'Mine, Taaniel, sest need sõnad jäävad saladusse ja pitseriga kinnipanduks kuni lõpuajani! 10Paljusid puhastatakse, tehakse valgeks ja sulatatakse, aga õelad teevad õelust ja ükski õel ei mõista seda; aga mõistlikud mõistavad küll. 11Ja alates sellest ajast, kui kõrvaldatakse alaline ohver ja sinna pannakse hävituse koletis, on tuhat kakssada üheksakümmend päeva. 12Õnnis on see, kes ootab ja elab üle tuhat kolmsada kolmkümmend viis päeva. 13Aga sina mine lõpule vastu ja puhka ning tõuse oma liisuosaks päevade lõpus!'