1'Pange tähele, taevad, sest mina räägin, ja kuule, maa, mu suu kõnesid! 2Mu õpetus voolaku vihmana, mu kõne nõrgugu kastena, nagu haljusele vihmasagar ja rohule vihmapiisad! 3Sest ma kuulutan Issanda nime, andke au meie Jumalale! 4Tema on kalju, tema töö on täiuslik, sest kõik tema teed on õiged. Jumal on ustav ja temas pole väärust, tema on õige ja õiglane. 5Pahasti on tehtud temaga - need ei ole tema lapsed: häbiplekk, nurjatu ja pöörane sugupõlv. 6Kas te nõnda tasute Issandale, rumal ja tarkuseta rahvas? Eks ta ole su isa, sinu looja? Tema on sind teinud ja valmistanud. 7Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle! 8Kui Kõigekõrgem andis rahvaile pärisosa, kui ta jaotas inimlapsi, siis ta määras kindlaks rahvaste piirid vastavalt Iisraeli laste arvule, 9sest Issanda omand on tema rahvas, tema mõõdetud pärisosa on Jaakob. 10Ta leidis tema kõrbemaalt, tühjast paigast, uluvast kõrbest; ta võttis tema oma kaitse alla, hoolitses tema eest, ta hoidis teda nagu oma silmatera. 11Nõnda nagu kotkas oma pesakonda lendu ergutades hõljub kaitstes oma poegade kohal, nõnda laotas ta oma tiivad, võttis tema ja kandis teda oma tiivasulgedel. 12Issand üksi juhtis teda, ükski võõras jumal ei olnud koos temaga. 13Ta sõidutas teda üle maa kõrgendike ja tema sõi väljade vilju: ta imetas teda meega kaljust ja õliga ränikivist. 14Võid veistelt ning piima lammastelt ja kitsedelt, juures tallede ja jäärade rasv; Baasani härgi ja sikke, lisaks nisu, otsekui neerurasv. Ja viinamarjaverest sa jõid veini. 15Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut. 16Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega. 17Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud. 18Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu. 19Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast. 20Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust. 21Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega. 22Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused. 23Ma kuhjan nende peale õnnetusi, ma raiskan nende vastu kõik oma nooled. 24Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud ja pahatõbi; ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi. 25Väljas laastab neid mõõk ja sees hirm, niihästi noormehi kui neidusid, imikuid koos hallipäiste meestega. 26Ma oleksin ütelnud: Ma hajutan nad, ma kaotan nende mälestuse inimeste hulgast, 27kui ma poleks pidanud kartma vaenlase pilget, et nende vastased seda mõistmata ei ütleks: 'Meie käsi on olnud võidukas, ega Issand ole kõike seda teinud!' 28Sest see on rahvas, kes on kaotanud arukuse - neil ei ole taipu. 29Kui nad oleksid targad, siis nad taipaksid seda, nad mõistaksid oma lõppu. 30Kuidas võis üksainus jälitada tuhandet ja kaks kihutada põgenema kümme tuhat, kui mitte nende kalju ei oleks neid müünud ja Issand nad loovutanud? 31Sest nende kalju ei ole meie kalju sarnane: seda võivad otsustada meie vaenlasedki. 32Tõesti, nende viinapuu on Soodoma viinapuust ja Gomorra väljadelt; nende marjad on mürgised marjad, neil on kibedad kobarad. 33Nende vein on lohemürk, rästikute ohtlik mürk. 34Eks see ole talletatud minu juures, pitseriga suletud minu varakambris? 35Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab. Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja mis neile on valmistatud, tõttab tulema. 36Sest Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. 37Siis ta ütleb: Kus on nende jumalad, kalju, mille peal nad pelgupaika otsisid, 38kes sõid nende tapaohvrite rasva ja jõid nende joogiohvrite veini? Tõusku nad nüüd üles ja aidaku teid, olgu nad teile varjupaigaks! 39Nähke nüüd, et see olen mina, ainult mina, ega ole ühtki jumalat minu kõrval! Mina surman ja teen elavaks, mina purustan ja mina parandan ega ole kedagi, kes päästaks minu käest. 40Sest ma tõstan oma käe taeva poole ja ütlen: Nii tõesti, kui ma igavesti elan: 41kui ma olen ihunud oma välkuva mõõga ja mu käsi hakkab kohut pidama, siis ma maksan kätte oma vaenlastele ja tasun neile, kes mind vihkavad. 42Ma lasen oma nooled joobuda verest ja mu mõõk hakkab õgima liha, mahalöödute ja vangide verd, vaenlaspealikute päid. 43Ülistage, paganad, tema rahvast! Sest ta maksab kätte oma sulaste vere eest, tasub oma vastastele ja toimetab lepitust oma maale, oma rahvale.' 44Ja Mooses tuli ning rääkis kõik selle laulu sõnad rahva kuuldes, tema ja Joosua, Nuuni poeg. 45Kui Mooses oli rääkinud kõik need sõnad kogu Iisraelile, 46siis ta ütles neile: 'Võtke südamesse kõik need sõnad, mis ma täna teile kordan, mis te peate andma käsuna oma lastele, et nad teeksid hoolsasti selle Seaduse kõigi sõnade järgi! 47Sest see ei ole tühine sõna, mis teile korda ei lähe, vaid see on teie elu, ja selle sõna läbi te pikendate oma päevi sellel maal, kuhu te lähete üle Jordani, et seda pärida.'48Ja Issand rääkis Moosesega veel selsamal päeval, öeldes: 49'Mine üles siia Abarimi mäele, Nebo mäele, mis on Moabimaal Jeeriko kohal, ja vaata Kaananimaad, mille ma annan Iisraeli lastele päranduseks! 50Siis sa sured seal mäe peal, kuhu sa üles lähed, ja sind koristatakse oma rahva juurde, nagu suri su vend Aaron Hoori mäel ja koristati oma rahva juurde, 51sellepärast et te ei olnud truud minule Iisraeli laste keskel Meriba vee juures Kaadesis, Siini kõrbes, sellepärast et te mind ei pidanud pühaks Iisraeli laste keskel. 52Sa näed küll eemalt seda maad, aga sa ei pääse sinna, maale, mille ma annan Iisraeli lastele.'