1Surnud kärbsed panevad haisema salvisegaja õli, pisut rumalust võib mõjuda rohkem kui tarkus ja au. 2Targa süda hoiab paremale ja albi süda pahemale. 3Teed käieski puudub albil mõistus, ja igaühele ilmneb, et ta on alp. 4Kui valitseja viha tõuseb sinu vastu, siis ära jäta maha oma kohta, sest kannatlikkus hoiab ära suuri patte. 5Halb asi, mida ma nägin päikese all, on see, 6rumalus pannakse kõrgele kohale, suured ja rikkad aga istuvad madalal. 7Ma olen näinud sulaseid hobuste seljas ja vürste käivat maas otsekui sulased. 8Kes augu kaevab, langeb ise sinna sisse, ja kes müüri maha kisub, seda salvab madu. 9Kes kive kangutab, teeb enesele häda, kes puid lõhub, ohustab ennast. 10Kui raud on nüri ja tera ei ihuta, siis tuleb jõudu pingutada; aga tulemuseks on tarkus tarvilik. 11Kui madu salvab, enne kui on lausutud, siis pole lausujast mingit kasu. 12Sõnad targa suust toovad poolehoidu, aga albi neelavad ta oma huuled: 13tema kõne algus on alpimine ja tema kõne lõpp on kurjakuulutav meeletus. 14Alp teeb palju sõnu, ent ükski inimene ei tea, mis tuleb, ja kes ütleks temale, mis sünnib pärast teda? 15Albi vaev väsitab seda, kes linnateed ei tunne.16Häda sulle, maa, kui su kuningaks on sulane ja su vürstid pidutsevad juba hommikul! 17Õnnelik oled, maa, kui su kuningas on vaba mehe poeg ja su vürstid pidutsevad õigel ajal nagu mehed, aga mitte nagu joodikud! 18Suure laiskuse pärast vajuvad sarikad, ja kui käsi süles peetakse, tilgub koda läbi. 19Mõnu pärast valmistatakse rooga, vein teeb elu rõõmsaks, ja raha eest saab kõike. 20Isegi mõttes ära sajata kuningat, ja oma magamiskambris ära sajata rikast, sest taeva lind viib hääle välja ja tiivuline teatab loost!