1Iisrael on vohav viinapuu, mis kasvatab oma vilja; aga mida viljakam ta on, seda rohkem tuleb altareid; mida parem on ta maa, seda kaunimaid sambaid püstitatakse. 2Nende süda on valelik, nüüd peavad nad kandma karistust: nende altarid purustatakse, nende sambad hävitatakse. 3Sest nad ütlevad nüüd: 'Meil ei ole kuningat vaja! Kuna me ei karda Issandat, siis mida saaks kuningaski teha meie heaks?' 4Kuningad teevad sõnu, vannuvad valet, sõlmivad lepinguid - aga kohus nende üle võrsub otsekui mürgirohi igal põlluvaol. 5Beet-Aaveni vasikate pärast halisevad Samaaria elanikud; tõesti, selle pärast leinab ta rahvas ja uluvad ta preestrid, et neilt võetakse nende au. 6Ka vasikas ise viiakse Assurisse, kingituseks suurkuningale. Häbi valdab Efraimi ja Iisrael jääb häbisse oma nõu pärast. 7Samaaria hävitatakse, ta kuningas on nagu vaht vee peal. 8Aaveni ohvrikünkad, Iisraeli patt, hävitatakse ära; nende altareil kasvavad kibuvitsad ja ohakad. Siis nad ütlevad mägedele: 'Katke meid!' ja mäekinkudele: 'Langege meie peale!' 9Alates Gibea päevist oled sa teinud pattu, Iisrael! Sinna on nad jäänud peatuma. Kas Gibeas ei saa neid kätte sõda sõnakuulmatute laste vastu? 10Oma himu järgi ma karistan neid, ja rahvad kogunevad nende vastu, kui neid karistatakse nende kahekordse süüteo pärast. 11Efraim on õpetatud härjavärss, kes armastab pahmast tallata; aga mina panen ikke tema kauni kaela peale. Mina rakendan Efraimi, Juuda peab kündma, Jaakob äestama! 12Külvake enestele õiguseks, lõigake vastavalt vagadusele; rajage enestele uudismaad, sest aeg on otsida Issandat, kuni ta tuleb ja õpetab teile õigust! 13Te olete kündnud õelust, lõiganud ülekohut, söönud valede vilja. Sest sa oled lootnud oma tee peale, oma paljude kangelaste peale. 14Seepärast tõuseb su rahva keskel sõjakära ja kõik su kindlused hävitatakse, nõnda nagu Salman hävitas sõjaajal Beet-Arbeli: emad koos lastega rebiti tükkideks. 15Nõnda on teinud teile Peetel teie väga suure kurjuse pärast; koiduajal hukkub kindlasti Iisraeli kuningas.