1Olgu sul pasun huultel! Issanda koja peale langeb otsekui kotkas. Sest nad on rikkunud mu lepingut ja on hakanud vastu mu Seadusele. 2Nad kisendavad küll minu poole: 'Mu Jumal! Meie, Iisrael, tunneme sind!' 3Iisrael on hüljanud hea, vaenlane ajab teda taga. 4Nad on seadnud kuningaid, aga mitte minu poolt; nad on seadnud vürste, aga mina ei teagi; oma hõbedast ja kullast on nad teinud enestele ebajumalaid, et saada hävitatud. 5Samaaria! Su vasikas tõugatakse ära! Mu viha põleb nende vastu. Kui kaua on nad võimetud puhastuseks? 6Sest ka see on tulnud Iisraelist, sepp on selle teinud, see ei ole jumal. Kildudeks lüüakse Samaaria vasikas. 7Jah, nad külvavad tuult ja lõikavad tormi. Kõrrel pole kasvu, see ei anna jahu; või kui annabki, siis neelavad selle võõrad. 8Iisrael on ära neelatud. Nüüd on nad paganate seas nagu kõlbmatu astja. 9Sest nad on läinud Assurisse nagu üksik metseesel. Efraim on jaganud armukingitusi. 10Kuigi nad jagavad neid paganate seas, kogun mina neid nüüd; ja nad hakkavad vähenema kuninga ja vürstide koorma all. 11Et Efraim on patu tegemiseks ehitanud palju altareid, siis on altarid saanud temale patuks. 12Kuigi ma kirjutan temale väga palju oma seadusi, peetakse neid võõraks asjaks. 13Nad ohverdavad mu ohvriandide ohvreid ja söövad selle liha; Issandal pole neist hea meel. Nüüd mõtleb ta nende süüle ja nuhtleb nende patte: nad peavad pöörduma tagasi Egiptusesse. 14Iisrael unustas oma Looja ja ehitas paleesid, ka Juuda ehitas palju kindlustatud linnu; aga mina saadan ta linnadesse tule ja see neelab ta suured hooned.