1Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid, 2et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda! 3Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse? 4Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.5Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp! 6Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu tänavapori. 7Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid, 8sest ta ütleb: 'Kas pole mu pealikud kõik kuningad? 9Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel, eks Hamatil nagu Arpadil, eks Samaarial nagu Damaskusel? 10Kuna mu käsi ulatus ebajumalate kuningriikideni, kus nikerdatud kujusid oli rohkem kui Jeruusalemmal ja Samaarial, 11eks ma või siis talitada ka Jeruusalemma ja selle kujudega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?' 12Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast. 13Sest too ütleb: 'Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas. Ma nihutasin rahvaste piire, riisusin, mis kuulus neile. Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt. 14Mu käsi leidis rahvaste vara otsekui linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin ära kõik maad, ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud noka lahti ja piiksatanud.' 15Kas kiitleb kirves selle ees, kes temaga raiub, või suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat, või nagu kergitaks kepp seda, kes ei ole puu. 16Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all lahvatab tuli. 17Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad. 18Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse koos ihu ja hingega. See on otsekui põdeja kidunemine. 19Vähe jääb siis üle ta metsapuudest: poisike võib need kirja panna.20Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu ei toetu enam oma peksjale, vaid toetub ustavalt Issandale, Iisraeli Pühale. 21Jääk pöördub, Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole. 22Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsekui mereliiva, pöördub sellest ainult jääk. Hävitus on otsustatud, õiglus ujutab üle. 23Sest hävituse ja otsuse teeb Jumal, vägede Issand, teoks kogu maal. 24Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, nõnda: Mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi! 25Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama. 26Siis keerutab vägede Issand ta kohal piitsa otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, tõstab ta üles nagu tol korral Egiptuses. 27Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike su kaela pealt. Ta tuleb üles Samaariast,28tungib Ajjatisse, läbib Migroni, Mikmassi ta jätab oma varustuse. 29Nad läbivad kuru: 'Gebas on meie öömaja!' Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb. 30Hüüa kilavalt, Gallimi tütar! Kuulata, Laisa! Vasta, Anatot! 31Madmena põgeneb, Geebimi elanikud poevad peitu. 32Juba täna peatub ta Noobis, viibutab kätt Siioni tütre mäe, Jeruusalemma künka poole. 33Vaata, Jumal, vägede Issand, laasib oksad vägeval jõul. Kõrgeks kasvanud raiutakse maha: kõrged peavad saama madalaks! 34Metsarägastik laastatakse raudkirvega ja Liibanon langeb vägeva läbi.