1Sel ajal, ütleb Issand, võetakse Juuda kuningate luud ja tema vürstide luud, preestrite luud ja prohvetite luud ja Jeruusalemma elanike luud nende haudadest välja 2ja laotatakse päikese ja kuu ja kogu taevaväe ette, mida nad armastasid ja mida nad teenisid, mille järel nad käisid ja mille poole nad pöördusid ja mida nad kummardasid; neid ei korjata enam kokku ega maeta, need jäävad maa peale sõnnikuks. 3Ja surm on elust eelistatum kogu sellele jäägile, kes sellest halvast suguvõsast järele jääb kõigis paigus, kuhu ma pillutan nende jäägi, ütleb vägede Issand.4Ja ütle neile: Nõnda ütleb Issand: Eks langenu taha üles tõusta? Eks eksinu taha pöörduda tagasi? 5Mispärast jääb see rahvas, Jeruusalemm, igavesti eksinuks? Nad hoiavad pettusest kinni, nad tõrguvad pöördumast. 6Ma olen tähele pannud ja kuulnud: nad ei räägi õigust. Keegi neist ei kahetse oma kurjust, et ta mõtleks: 'Mis ma olen teinud!' Igaüks jookseb kiiresti oma teed nagu kihutav hobune lahingus. 7Isegi toonekurg taeva all teab oma seatud aega, turteltuvi, pääsuke ja rästas peavad kinni oma tulemisajast, aga minu rahvas ei tunne Issanda Seadust. 8Kuidas te võite öelda: 'Me oleme targad ja meil on Issanda Seadus'? Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg on teinud selle valeks. 9Targad jäävad häbisse, nad ehmuvad ja nad tabatakse. Vaata, nad on põlanud Issanda sõna - mis tarkust võib neil olla? 10Sellepärast ma annan nende naised teistele, nende põllud vallutajaile. Sest kõik, niihästi väikesed kui suured, ahnitsevad kasu; kõik, niihästi prohvetid kui preestrid, petavad. 11Ja mu rahva, mu tütre vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: 'Rahu, rahu!', kuigi rahu ei ole. 12Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas, oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand. 13Ma nopin nad ära sootuks, ütleb Issand. Ei jää viinamarju viinapuule ega viigimarju viigipuule ja lehed närtsivad. Ja mis ma neile olen andnud, läheb neist mööda. 14'Miks me siin istume? Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse ning vaikigem seal, sest Issand, meie Jumal, teeb meid vaikseks ja joodab mürgiveega, sest me oleme pattu teinud Issanda vastu.' 15Oodatakse rahu, aga head ei ole, paranemisaega, aga vaata, on kohkumus. 16Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist, tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa. Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega, linna ja selle elanikud. 17Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid, mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine, ja need salvavad teid, ütleb Issand.18Mu mure murrab mind, mu süda on haige! 19Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd kaugelt maalt: 'Kas Issand ei ole Siionis või ei ole seal selle kuningas?' Miks nad mind on ärritanud oma nikerdatud kujudega, võõraste ebajumalatega? 20'Lõikus on lõppenud, suvi on möödas, aga meid ei ole päästetud!' 21Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast olen ma murdunud; ma olen kurb, mind on haaranud hirm. 22Kas Gileadis ei ole palsamit või ei ole seal ravijat? Miks ei ole mu tütar, mu rahvas, siis terveks saanud? 23Kes annaks, et mu peas oleks vett ja mu silmad oleksid pisarate allikad? Siis ma nutaksin päevad ja ööd oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.