1Siis rääkis Iiob ja ütles: 2'Mu kaebus on tänagi mässuline. Minu käsi lasub raskesti mu ohkamise kohal. 3Oh, kui ma teaksin, kuidas ma teda leian, kuidas ma saaksin minna tema aujärje ette! 4Siis ma paneksin oma kohtuasja tema ette ja täidaksin oma suu vastulausetega. 5Ma tahaksin teada sõnu, millega ta mulle vastab, ja mõista, mis tal mulle on öelda. 6Kas ta oma kõikvõimsuses peaks minuga vaidlema? Ei, hea, kui ta mind tähelegi paneb. 7Siis võiks õiglane temaga arutada ja ma pääseksin oma kohtumõistjast igaveseks. 8Vaata, kui ma lähen itta, siis ei ole teda seal; või läände, siis ma teda ei märka. 9Kui ta on põhjas tegutsemas, siis ma teda ei silma; kui ta pöörab lõunasse, siis ma teda ei näe. 10Kuid tema tunneb teed, mida ma käin. Katsub ta mind läbi - ma tulen sellest välja nagu kuld. 11Mu jalg on püsinud tema jälgedes, ma olen pidanud tema teed ega ole kõrvale läinud. 12Tema huulte käskudest ei ole ma taganenud, ma olen oma põues talletanud sõnad tema suust. 13Aga tema on ainus ja kes saaks teda keelata? Mida tema hing ihaldab, seda ta ka teeb. 14Sest ta viib täide, mis mulle on määratud, ja seesugust on tal palju. 15Seepärast ma tunnen hirmu tema palge ees, ja kui ma järele mõtlen, siis ma kardan teda. 16Jumal on teinud araks mu südame ja Kõigevägevam on see, kes mind hirmutab. 17Kas ma pole hävinud pimeduse pärast, ja pilkane pimedus katab mu palet?