1Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. 2Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses. 3Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev. 4Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud. 5Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga. 6Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud. 7Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse. 8Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved. 9Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad. 10Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks. 11Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks. 12Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks. 13Ta laskis oma nooled mu neerudesse. 14Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks. 15Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga. 16Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras. 17Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn. 18Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale. 19Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile! 20Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud. 21Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel: 22see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: 23need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur! 24Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. 25Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. 26Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. 27Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses. 28Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale! 29Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust! 30Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud! 31Sest Issand ei tõuka ära igaveseks. 32Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast. 33Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest. 34Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal, 35kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees, 36kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe? 37Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud? 38Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea? 39Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast! 40Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde! 41Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas! 42Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks. 43Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud. 44Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi. 45Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas. 46Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu. 47Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine. 48Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast. 49Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist, 50kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb. 51Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast. 52Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased. 53Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive. 54Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: 'Nüüd olen kadunud!' 55Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust. 56Sina kuulsid mu hüüdu: 'Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!' 57Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: 'Ära karda!' 58Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu. 59Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust! 60Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu. 61Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu. 62Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev. 63Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul. 64Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda! 65Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale! 66Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!