1Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust! 2Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte. 3Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed. 4Vett me joome raha eest, puid me saame ostes. 5Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu. 6Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba. 7Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd. 8Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat. 9Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk. 10Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast. 11Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid. 12Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust. 13Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all. 14Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest. 15On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks. 16Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud! 17Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks, 18Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased. 19Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve. 20Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks? 21Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste! 22Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?