1Kes end eraldab, otsib, mida ta himustab; kõige jõuga tülitseb ta. 2Albil pole head meelt arukusest, küll aga oma arvamuste avaldamisest. 3Kui tuleb ülekohtune, tuleb ka põlgus ja koos häbiga teotus. 4Sõnad mehe suust on sügav vesi, tarkuseallikas on vulisev oja. 5Ei ole hea olla õela poolt, et õiget kohtus väärata. 6Albi huuled toovad riidu ja tema suu kutsub lööke. 7Albi suu on hukatuseks temale enesele ja ta huuled on püüdepaelaks ta hingele. 8Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse. 9Isegi see, kes oma töös on loid, on hävitaja vend. 10Issanda nimi on tugev torn: sinna jookseb õige ja leiab varju. 11Rikka varandus on tema tugev linn ja ta enese kujutluses kõrge müüri sarnane. 12Enne langust läheb inimese süda ülbeks, aga enne au on alandus. 13Kui keegi vastab enne ärakuulamist, siis on see tema rumalus ja häbi. 14Mehine meel talub haigust, aga kes võiks kannatada rusutud vaimu? 15Mõistliku süda hangib teadlikkust ja tarkade kõrv otsib teadmisi. 16And avab inimesele tee ja viib teda suurte ette. 17Oma riiuasjas on esimesel õigus, kuni tuleb teine ja teda läbi katsub. 18Liisk lõpetab tülid ja otsustab vägevate vahel. 19Petetud venda on raskem võita kui tugevat linna, ja tülid on otsekui kindluse riiv. 20Oma suu viljast saab mehe kõht täis, ta küllastub oma huulte saagist. 21Surm ja elu on keele võimuses, ja kes seda armastab, saab süüa selle vilja. 22Kes leiab naise, leiab õnne ja saab Issanda hea meele osaliseks. 23Kehv kõneleb anudes, aga rikas vastab karmilt. 24On sõpru, kes üksteist maha löövad, aga mõni sõber on ustavam kui vend.