1Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, 2see ütleb Issandale: 'Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!' 3Sest tema kisub su välja linnupüüdja paelust, hukkava katku käest. 4Oma tiivasulgedega kaitseb ta sind ja tema tiibade all sa leiad varju; tema tõde on kilp ja kaitsevall. 5Ei sa siis karda öö hirmu ega noolt, mis päeval lendab, 6ei katku, mis rändab pilkases pimedas, ega tõbe, mis laastab lõunaajal. 7Langegu tuhat su kõrvalt ja kümme tuhat su paremalt poolt, sinu külge see ei puutu. 8Aga sa vaatad oma silmaga ja näed, kuidas kätte makstakse õelatele. 9Sest sina, Issand, oled mu varjupaik! Kõigekõrgema oled sina, mu hing, võtnud oma eluasemeks. 10Ei taba õnnetus sind ega lähene häda su telgile. 11Sest tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. 12Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi. 13Sa astud üle lõvide ja rästikute, noored lõvid ja lohed sa lömastad. 14'Et ta minusse on kiindunud, siis ma päästan tema; ma ülendan tema, sest ta tunneb minu nime. 15Ta hüüab mind appi ja ma vastan temale; mina olen ta juures, kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks. 16Pika eaga ma täidan tema ja annan temale näha oma päästet.'