1被擄之民向 神的哀求我們曾坐在巴比倫的河畔，在那裡我們一想起錫安就哭了。
1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
2我們把我們的琴掛在那裡的柳樹上。
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
3因為在那裡，擄掠我們的人要我們唱歌，苦待我們的人要我們娛樂他們；他們說：“為我們唱一首錫安歌吧！”
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
4我們怎能在異族之地唱耶和華的歌呢？
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
5耶路撒冷啊！如果我忘記你，情願我的右手忘記技巧（“忘記技巧”或譯：“枯乾”）。
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
6如果我不記念你，如果我不高舉耶路撒冷超過我最大的喜樂，情願我的舌頭緊貼上膛。
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
7耶和華啊！求你記念以東人在耶路撒冷遭難的日子所行的，他們說：“拆毀它，拆毀它，直拆到根基。”
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
8將要被毀滅的（“將要被毀滅的”有古譯本作“毀滅者”）巴比倫城（“城”原文作“女子”）啊！照著你待我們的行為報復你的，那人有福了。
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
9抓住你的嬰孩摔在磐石上的，那人有福了。
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.