¹But I determined this with myself, that I would not come again to you in heaviness.

¹Ma ju tegin endamisi sellise otsuse, et ma ei tule taas teie juurde kurbuses.

²For if I make you sorry, who is he then that maketh me glad, but the same which is made sorry by me?

²Sest kui mina teid kurvastan, kes teine siis rõõmustaks mind kui see, keda ma olen kurvastanud?

³And I wrote this same unto you, lest, when I came, I should have sorrow from them of whom I ought to rejoice; having confidence in you all, that my joy is the joy of you all.

³Ja just seepärast ma kirjutasin teile, et teie juurde tulles mind ei kurvastaks need, kelle üle ma oleksin pidanud rõõmustama. Olen ju veendunud teie kõigi suhtes, et minu rõõm on ka teie kõikide oma.

⁴For out of much affliction and anguish of heart I wrote unto you with many tears; not that ye should be grieved, but that ye might know the love which I have more abundantly unto you.

⁴Ma küll kirjutasin teile suures ahistuses ja südamekitsikuses paljude pisaratega, aga ma ei teinud seda selleks, et teid kurvastada, vaid et te mõistaksite, kui väga ma teid armastan.

⁵But if any have caused grief, he hath not grieved me, but in part: that I may not overcharge you all.

⁵Aga kui keegi on kurvastust põhjustanud, siis ta ei ole kurvastanud mind, vaid mingil määral - et ma ei ütleks liiga rängalt - teid kõiki.

⁶Sufficient to such a man is this punishment, which was inflicted of many.

⁶Niisugusele piisab noomimisest, mida ta enamiku käest on saanud,

⁷So that contrariwise ye ought rather to forgive him, and comfort him, lest perhaps such a one should be swallowed up with overmuch sorrow.

⁷nii et nüüd te peate talle pigem andestama ja teda julgustama, et suur kurvastus teda ära ei neelaks.

⁸Wherefore I beseech you that ye would confirm your love toward him.

⁸Seepärast ma palun teid osutada armastust tema vastu.

⁹For to this end also did I write, that I might know the proof of you, whether ye be obedient in all things.

⁹Selleks ma ju kirjutasingi, et läbi katsuda teie meelsust, kas te kõiges olete kuulekad.

¹⁰To whom ye forgive any thing, I forgive also: for if I forgave any thing, to whom I forgave it, for your sakes forgave I it in the person of Christ;

¹⁰Kellele teie aga midagi andestate, sellele andestan minagi. Ja selle, mida minul on andestada - kui mul üldse on midagi andestada -, selle ma andestan teie pärast Kristuse palge ees,

¹¹Lest Satan should get an advantage of us: for we are not ignorant of his devices.

¹¹et saatan meid ei tüssaks. Sest tema mõtted ei ole meile teadmata.

¹²Furthermore, when I came to Troas to preach Christ's gospel, and a door was opened unto me of the Lord,

¹²Aga kui ma Troasesse tulin Kristuse evangeeliumi kuulutama ja mulle avanes uks Issandas,

¹³I had no rest in my spirit, because I found not Titus my brother: but taking my leave of them, I went from thence into Macedonia.

¹³ei olnud siiski mu vaimul kergendust, sest ma ei leidnud oma venda Tiitust. Ma jätsin siis nendega hüvasti ja tulin Makedooniasse.

¹⁴Now thanks be unto God, which always causeth us to triumph in Christ, and maketh manifest the savour of his knowledge by us in every place.

¹⁴Aga tänu olgu Jumalale, kes meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa ja teeb kõigis paigus meie kaudu avalikuks oma tunnetuse lõhna.

¹⁵For we are unto God a sweet savour of Christ, in them that are saved, and in them that perish:

¹⁵Meie oleme ju Kristuse hea lõhn Jumalale nii nende seas, kes päästetakse, kui ka nende seas, kes hukkuvad:

¹⁶To the one we are the savour of death unto death; and to the other the savour of life unto life. And who is sufficient for these things?

¹⁶ühtedele lõhn surmast surma, teistele aga lõhn elust ellu. Ja kes selleks kõlbab?

¹⁷For we are not as many, which corrupt the word of God: but as of sincerity, but as of God, in the sight of God speak we in Christ.

¹⁷Meie ei ole ju nii nagu mitmed, kes Jumala sõnaga hangeldavad, vaid meie räägime selge meelega, jah, nagu Jumalast lähtudes, Jumala palge ees, Kristuses.