¹And God remembered Noah, and every living thing, and all the cattle that was with him in the ark: and God made a wind to pass over the earth, and the waters assuaged;

¹Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metsloomadele ja kõigile kariloomadele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

²The fountains also of the deep and the windows of heaven were stopped, and the rain from heaven was restrained;

²Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

³And the waters returned from off the earth continually: and after the end of the hundred and fifty days the waters were abated.

³Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

⁴And the ark rested in the seventh month, on the seventeenth day of the month, upon the mountains of Ararat.

⁴Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

⁵And the waters decreased continually until the tenth month: in the tenth month, on the first day of the month, were the tops of the mountains seen.

⁵Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

⁶And it came to pass at the end of forty days, that Noah opened the window of the ark which he had made:

⁶Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

⁷And he sent forth a raven, which went forth to and fro, until the waters were dried up from off the earth.

⁷ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

⁸Also he sent forth a dove from him, to see if the waters were abated from off the face of the ground;

⁸Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

⁹But the dove found no rest for the sole of her foot, and she returned unto him into the ark, for the waters were on the face of the whole earth: then he put forth his hand, and took her, and pulled her in unto him into the ark.

⁹Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

¹⁰And he stayed yet other seven days; and again he sent forth the dove out of the ark;

¹⁰Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

¹¹And the dove came in to him in the evening; and, lo, in her mouth was an olive leaf plucked off: so Noah knew that the waters were abated from off the earth.

¹¹Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas õlipuu haljas leht. Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

¹²And he stayed yet other seven days; and sent forth the dove; which returned not again unto him any more.

¹²Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

¹³And it came to pass in the six hundredth and first year, in the first month, the first day of the month, the waters were dried up from off the earth: and Noah removed the covering of the ark, and looked, and, behold, the face of the ground was dry.

¹³Ja kuuesaja esimesel Noa eluaastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud.

¹⁴And in the second month, on the seven and twentieth day of the month, was the earth dried.

¹⁴Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

¹⁵And God spake unto Noah, saying,

¹⁵Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

¹⁶Go forth of the ark, thou, and thy wife, and thy sons, and thy sons' wives with thee.

¹⁶'Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised koos sinuga!

¹⁷Bring forth with thee every living thing that is with thee, of all flesh, both of fowl, and of cattle, and of every creeping thing that creepeth upon the earth; that they may breed abundantly in the earth, and be fruitful, and multiply upon the earth.

¹⁷Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui loomad, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega koos välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!'

¹⁸And Noah went forth, and his sons, and his wife, and his sons' wives with him:

¹⁸Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised koos temaga.

¹⁹Every beast, every creeping thing, and every fowl, and whatsoever creepeth upon the earth, after their kinds, went forth out of the ark.

¹⁹Kõik loomad, kõik linnud ja kõik roomajad, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

²⁰And Noah builded an altar unto the LORD; and took of every clean beast, and of every clean fowl, and offered burnt offerings on the altar.

²⁰Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

²¹And the LORD smelled a sweet savor; and the LORD said in his heart, I will not again curse the ground any more for man's sake; for the imagination of man's heart is evil from his youth; neither will I again smite any more every thing living, as I have done.

²¹Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles oma südames: 'Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.

²²While the earth remaineth, seedtime and harvest, and cold and heat, and summer and winter, and day and night shall not cease.

²²Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö.'