1My soul is weary of my life; I will leave my complaint upon myself; I will speak in the bitterness of my soul.
1Mu hing on elust tüdinud, ma annan voli oma kaebusele, ma räägin oma hingekibeduses,
2I will say unto God, Do not condemn me; shew me wherefore thou contendest with me.
2ma ütlen Jumalale: Ära mõista mind hukka! Anna mulle teada, miks sa mind kimbutad!
3Is it good unto thee that thou shouldest oppress, that thou shouldest despise the work of thine hands, and shine upon the counsel of the wicked?
3Kas sinu meelest on hea, et sa rõhud mind, et sa põlgad oma kätetööd, aga valgustad õelate nõupidamist?
4Hast thou eyes of flesh? or seest thou as man seeth?
4Ons sul lihalikud silmad või näed sa, nagu inimene näeb?
5Are thy days as the days of man? are thy years as man's days,
5Ons su päevad nagu inimese päevad või on su aastad nagu mehe aastad,
6That thou enquirest after mine iniquity, and searchest after my sin?
6et sa uurid mu süüd ja nõuad taga mu pattu,
7Thou knowest that I am not wicked; and there is none that can deliver out of thine hand.
7kuigi sa tead, et mina ei ole süüdlane ja et ei ole kedagi, kes sinu käest võiks päästa?
8Thine hands have made me and fashioned me together round about; yet thou dost destroy me.
8Sinu käed kujundasid ja valmistasid mind üheskoos ümberringi - ja sa neelad mu ära!
9Remember, I beseech thee, that thou hast made me as the clay; and wilt thou bring me into dust again?
9Pea meeles, et sa mind oled teinud otsekui savist. Ja nüüd tahad mind jälle viia tagasi põrmu.
10Hast thou not poured me out as milk, and curdled me like cheese?
10Eks sa ole mind valanud nagu piima ja lasknud kalgendada juustu sarnaselt?
11Thou hast clothed me with skin and flesh, and hast fenced me with bones and sinews.
11Sa katsid mind naha ja lihaga ning põimisid ühte kontide ja kõõlustega.
12Thou hast granted me life and favour, and thy visitation hath preserved my spirit.
12Sa andsid mulle elu ja osaduse, ja su hoolitsus hoidis mu vaimu.
13And these things hast thou hid in thine heart: I know that this is with thee.
13Aga selle sa talletasid oma südamesse, ma tean, et sul oli meeles see:
14If I sin, then thou markest me, and thou wilt not acquit me from mine iniquity.
14kui mina pattu teen, siis valvad sina mind ega jäta mind karistamata.
15If I be wicked, woe unto me; and if I be righteous, yet will I not lift up my head. I am full of confusion; therefore see thou mine affliction;
15Häda mulle, kui oleksin süüdi! Aga isegi õigena ei julge ma pead tõsta, olles täis häbi ja nähes oma viletsust.
16For it increaseth. Thou huntest me as a fierce lion: and again thou shewest thyself marvellous upon me.
16Ja kui ma tõusekski, sa ajaksid mind taga nagu lõvi ja teeksid jälle mu kallal imetegusid.
17Thou renewest thy witnesses against me, and increasest thine indignation upon me; changes and war are against me.
17Sa tood mu vastu uusi tunnistajaid ja kasvatad oma viha mu vastu, üha pannes vaeva mulle peale.
18Wherefore then hast thou brought me forth out of the womb? Oh that I had given up the ghost, and no eye had seen me!
18Miks tõid mind välja emaihust? Oleksin ometi hinge heitnud, et ükski silm ei oleks mind näinud!
19I should have been as though I had not been; I should have been carried from the womb to the grave.
19Siis oleks mind viidud emaüsast hauda, otsekui mind ei oleks olnudki.
20Are not my days few? cease then, and let me alone, that I may take comfort a little,
20Eks lakka mu päevade pisku? Jäta mind, et võiksin olla pisutki rõõmsam,
21Before I go whence I shall not return, even to the land of darkness and the shadow of death;
21enne kui ma tagasitulekuta lähen pimeduse ja surmavarju maale,
22A land of darkness, as darkness itself; and of the shadow of death, without any order, and where the light is as darkness.
22maale, kus pimedus on pilkane, kus on surmavari ja kaos ja kus valguski on pimedus!'