¹Then Job answered and said,

¹Siis rääkis Iiob ja ütles:

²I know it is so of a truth: but how should man be just with God?

²'Ma tean tõesti, et see nõnda on. Kuidas võib inimene õige olla Jumala ees?

³If he will contend with him, he cannot answer him one of a thousand.

³Kui keegi tahaks temaga vaielda, ei suudaks ta temale vastata mitte ainsalgi korral tuhandest.

⁴He is wise in heart, and mighty in strength: who hath hardened himself against him, and hath prospered?

⁴Ta on südamelt tark ja jõult tugev, kes võiks teda trotsida ja ise pääseda?

⁵Which removeth the mountains, and they know not: which overturneth them in his anger.

⁵Tema liigutab mägesid, ilma et need märkaksid, kui ta oma vihas neid kummutab;

⁶Which shaketh the earth out of her place, and the pillars thereof tremble.

⁶tema põrutab maa oma asemelt, nõnda et selle sambad vabisevad;

⁷Which commandeth the sun, and it riseth not; and sealeth up the stars.

⁷tema käsib päikest, et see ei tõuseks, ja paneb tähed pitseriga kinni;

⁸Which alone spreadeth out the heavens, and treadeth upon the waves of the sea.

⁸tema üksinda laotab taevaid ja kõnnib mere lainete peal;

⁹Which maketh Arcturus, Orion, and Pleiades, and the chambers of the south.

⁹tema teeb Vankri-, Varda- ja Sõelatähed ja lõunapoolsed tähtkujud;

¹⁰Which doeth great things past finding out; yea, and wonders without number.

¹⁰tema teeb suuri ja mõistmatuid asju ning otsatuid imetegusid.

¹¹Lo, he goeth by me, and I see him not: he passeth on also, but I perceive him not.

¹¹Vaata, ta läheb minust mööda, aga mina ei näe, ta käib üha, aga mina ei märka teda.

¹²Behold, he taketh away, who can hinder him? who will say unto him, What doest thou?

¹²Vaata, ta napsab ära, kes võiks teda takistada? Kes ütleks temale: 'Mis sa teed?'

¹³If God will not withdraw his anger, the proud helpers do stoop under him.

¹³Jumal ei hoia tagasi oma viha, temale peavad alistuma Rahabi aitajad.

¹⁴How much less shall I answer him, and choose out my words to reason with him?

¹⁴Kuidas võiksin siis mina temale vastata, oma sõnu tema jaoks valida?

¹⁵Whom, though I were righteous, yet would I not answer, but I would make supplication to my judge.

¹⁵Kuigi olen õige, ma ei saa vastata, vaid pean anuma oma kohtumõistjat.

¹⁶If I had called, and he had answered me; yet would I not believe that he had hearkened unto my voice.

¹⁶Kuigi ma hüüaksin ja tema vastaks mulle, ei usu ma siiski, et ta mu häält kuulda võtab,

¹⁷For he breaketh me with a tempest, and multiplieth my wounds without cause.

¹⁷tema, kes haarab mu järele tormis ja lisab mulle ilma põhjuseta haavu,

¹⁸He will not suffer me to take my breath, but filleth me with bitterness.

¹⁸kes ei lase mind hinge tõmmata, vaid täidab mind kibedusega.

¹⁹If I speak of strength, lo, he is strong: and if of judgment, who shall set me a time to plead?

¹⁹Kui on küsimus jõust, vaata, ta on tugevam. Või kui on kohtuasi, kes mind ette kutsub?

²⁰If I justify myself, mine own mouth shall condemn me: if I say, I am perfect, it shall also prove me perverse.

²⁰Kuigi olen õige, mõistab mind hukka mu oma suu; kuigi olen süütu, peab tema mind süüdlaseks.

²¹Though I were perfect, yet would I not know my soul: I would despise my life.

²¹Ma olen süütu! Ma ei hooli oma hingest, ma põlgan oma elu!

²²This is one thing, therefore I said it, He destroyeth the perfect and the wicked.

²²Ükskõik! Seepärast ma ütlen: 'Tema hävitab niihästi õige kui õela.'

²³If the scourge slay suddenly, he will laugh at the trial of the innocent.

²³Kui uputus äkitselt surmab, siis ta pilkab süütute meeleheidet.

²⁴The earth is given into the hand of the wicked: he covereth the faces of the judges thereof; if not, where, and who is he?

²⁴Kui maa on antud õela kätte, ta katab selle kohtumõistja palge - kui mitte tema, kes siis muu?

²⁵Now my days are swifter than a post: they flee away, they see no good.

²⁵Mu päevad on jooksjast nobedamad, kaovad õnne nägemata.

²⁶They are passed away as the swift ships: as the eagle that hasteth to the prey.

²⁶Need mööduvad otsekui pilliroost vened, nagu kotkas, kes sööstab oma saagi kallale.

²⁷If I say, I will forget my complaint, I will leave off my heaviness, and comfort myself:

²⁷Kui ma mõtlen: 'Ma unustan oma kaebuse, jätan oma kurva näo ja olen rõõmus',

²⁸I am afraid of all my sorrows, I know that thou wilt not hold me innocent.

²⁸siis on mul hirm kõigi oma kannatuste ees, ma tean, et sa ei pea mind süütuks.

²⁹If I be wicked, why then labour I in vain?

²⁹Olgu ma siis juba süüdi! Miks peaksin ennast veel ilmaasjata vaevama?

³⁰If I wash myself with snow water, and make my hands never so clean;

³⁰Isegi kui ma peseksin ennast lumega ja puhastaksin oma käsi leelisega,

³¹Yet shalt thou plunge me in the ditch, and mine own clothes shall abhor me.

³¹pistaksid sina mind poriauku ja siis jälestaksid mind mu enda riidedki.

³²For he is not a man, as I am, that I should answer him, and we should come together in judgment.

³²Sest Jumal ei ole inimene nagu mina, et ma temale saaksin vastata, et me üheskoos saaksime kohut käia.

³³Neither is there any daysman betwixt us, that might lay his hand upon us both.

³³Ei ole meie vahel vahemeest, kes oma käe saaks panna meie mõlema peale.

³⁴Let him take his rod away from me, and let not his fear terrify me:

³⁴Võtku ta oma vits ära mu pealt, et hirm tema ees mind ei heidutaks!

³⁵Then would I speak, and not fear him; but it is not so with me.

³⁵Siis ma saaksin rääkida ilma teda kartmata. Sest ma ei ole omast meelest mitte niisugune.