¹And all the congregation lifted up their voice, and cried; and the people wept that night.

¹Siis terve kogudus tõstis valjusti häält ja rahvas nuttis sel ööl.

²And all the children of Israel murmured against Moses and against Aaron: and the whole congregation said unto them, Would God that we had died in the land of Egypt! or would God we had died in this wilderness!

²Kõik Iisraeli lapsed nurisesid Moosese ja Aaroni vastu ja terve kogudus ütles neile: 'Oleksime ometi surnud Egiptusemaal või siin kõrbes! Oleksime ometi surnud!

³And wherefore hath the LORD brought us unto this land, to fall by the sword, that our wives and our children should be a prey? were it not better for us to return into Egypt?

³Miks Issand viib meid sellele maale, kus me langeme mõõga läbi ja meie naised ja lapsed jäävad saagiks? Kas meil ei oleks parem minna tagasi Egiptusesse?'

⁴And they said one to another, Let us make a captain, and let us return into Egypt.

⁴Ja nad ütlesid üksteisele: 'Valigem pealik ja mingem tagasi Egiptusesse!'

⁵Then Moses and Aaron fell on their faces before all the assembly of the congregation of the children of Israel.

⁵Siis Mooses ja Aaron heitsid silmili maha kogu Iisraeli laste kokkutulnud koguduse ees,

⁶And Joshua the son of Nun, and Caleb the son of Jephunneh, which were of them that searched the land, rent their clothes:

⁶Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, maakuulajate hulgast aga käristasid oma riided lõhki

⁷And they spake unto all the company of the children of Israel, saying, The land, which we passed through to search it, is an exceeding good land.

⁷ja rääkisid kogu Iisraeli laste kogudusele, öeldes: 'Maa, mille me läbi käisime, et seda uurida, on väga hea maa.

⁸If the LORD delight in us, then he will bring us into this land, and give it us; a land which floweth with milk and honey.

⁸Kui Issandal on meist hea meel, siis ta viib meid sellele maale ja annab selle meile, maa, mis piima ja mett voolab.

⁹Only rebel not ye against the LORD, neither fear ye the people of the land; for they are bread for us: their defense is departed from them, and the LORD is with us: fear them not.

⁹Ärge ainult pange vastu Issandale ja ärge kartke maa rahvast, sest nad on meile parajaks palaks: nende kaitsja on nad maha jätnud, aga Issand on meiega! Ärge kartke neid!'

¹⁰But all the congregation bade stone them with stones. And the glory of the LORD appeared in the tabernacle of the congregation before all the children of Israel.

¹⁰Siis ütles terve kogudus, et nad tuleks kividega surnuks visata! Aga Issanda auhiilgus ilmutas ennast kogudusetelgis kõigile Iisraeli lastele.

¹¹And the LORD said unto Moses, How long will this people provoke me? and how long will it be ere they believe me, for all the signs which I have showed among them?

¹¹Ja Issand ütles Moosesele: 'Kui kaua see rahvas põlgab mind ja kui kaua nad ei usu mind hoolimata kõigist tunnustähtedest, mis ma nende keskel olen teinud?

¹²I will smite them with the pestilence, and disinherit them, and will make of thee a greater nation and mightier than they.

¹²Ma löön teda katkuga ja hävitan tema, aga sinust ma teen suurema ja vägevama rahva kui tema!'

¹³And Moses said unto the LORD, Then the Egyptians shall hear it, (for thou broughtest up this people in thy might from among them;)

¹³Siis Mooses ütles Issandale: 'Egiptlased on muidugi kuulnud, et sa oma rammuga oled selle rahva ära toonud nende keskelt,

¹⁴And they will tell it to the inhabitants of this land: for they have heard that thou LORD art among this people, that thou LORD art seen face to face, and that thy cloud standeth over them, and that thou goest before them, by day time in a pillar of a cloud, and in a pillar of fire by night.

¹⁴ja nad on seda rääkinud selle maa elanikele. Nemadki on siis kuulnud, et sina, Issand, oled selle rahva keskel, sina, Issand, kes ennast ilmutad silmast silma, ja et sinu pilv seisab nende kohal ning et sa käid nende ees päeval pilvesambas ja öösel tulesambas.

¹⁵Now if thou shalt kill all this people as one man, then the nations which have heard the fame of thee will speak, saying,

¹⁵Aga kui sa nüüd surmad selle rahva nagu üheainsa mehe, siis räägivad rahvad, kes sinu kuulsusest on kuulnud, ja ütlevad:

¹⁶Because the LORD was not able to bring this people into the land which he sware unto them, therefore he hath slain them in the wilderness.

¹⁶Sellepärast et Issand ei suutnud viia seda rahvast maale, mille ta neile oli vandega tõotanud, tappis ta nad kõrbes.

¹⁷And now, I beseech thee, let the power of my Lord be great, according as thou hast spoken, saying,

¹⁷Nüüd aga saagu Issanda ramm suureks, nagu sa oled tõotanud, öeldes:

¹⁸The LORD is long-suffering, and of great mercy, forgiving iniquity and transgression, and by no means clearing the guilty, visiting the iniquity of the fathers upon the children unto the third and fourth generation.

¹⁸Issand on pika meelega ja rikas heldusest, ta annab andeks patu ja üleastumise, aga kes ei jäta süüdlast karistamata, vaid nuhtleb vanemate patu laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni.

¹⁹Pardon, I beseech thee, the iniquity of this people according unto the greatness of thy mercy, and as thou hast forgiven this people, from Egypt even until now.

¹⁹Anna siis andeks selle rahva patt oma suure helduse pärast ja nagu sa sellele rahvale oled andeks andnud Egiptusemaalt kuni siiani!'

²⁰And the LORD said, I have pardoned according to thy word:

²⁰Ja Issand vastas: 'Ma annan andeks, nagu oled palunud!

²¹But as truly as I live, all the earth shall be filled with the glory of the LORD.

²¹Aga nii tõesti kui ma elan ja kogu maailm on täis Issanda auhiilgust:

²²Because all those men which have seen my glory, and my miracles, which I did in Egypt and in the wilderness, and have tempted me now these ten times, and have not hearkened to my voice;

²²ükski neist meestest, kes on näinud mu auhiilgust ja tunnustähti, mis ma tegin Egiptuses ja kõrbes, aga kes sellest hoolimata on mind kiusanud kümme korda ega ole võtnud kuulda mu häält,

²³Surely they shall not see the land which I sware unto their fathers, neither shall any of them that provoked me see it:

²³ei saa näha maad, mille ma vandega olen tõotanud anda nende vanemaile; ükski, kes mind on põlanud, ei saa seda näha!

²⁴But my servant Caleb, because he had another spirit with him, and hath followed me fully, him will I bring into the land whereinto he went; and his seed shall possess it.

²⁴Aga oma sulase Kaalebi viin ma sellele maale, kus ta on käinud, ja tema sugu pärib selle, sellepärast et temas on teistsugune vaim ja tema on kõiges mulle järgnenud!

²⁵(Now the Amalekites and the Canaanites dwelt in the valley.) Tomorrow turn you, and get you into the wilderness by the way of the Red sea.

²⁵Amalekid ja kaananlased elavad ju orus. Homme pöörduge ümber ja minge teele kõrbe poole mööda Kõrkjamere teed!'

²⁶And the LORD spake unto Moses and unto Aaron, saying,

²⁶Ja Issand rääkis Moosesega ja Aaroniga, öeldes:

²⁷How long shall I bear with this evil congregation, which murmur against me? I have heard the murmurings of the children of Israel, which they murmur against me.

²⁷'Kui kaua peab mul olema kannatust selle halva kogudusega, kes nuriseb mu vastu? Iisraeli laste nurinaid, kuidas nad nurisevad mu vastu, ma olen kuulnud.

²⁸Say unto them, As truly as I live, saith the LORD, as ye have spoken in mine ears, so will I do to you:

²⁸Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, on Issanda sõna, et nõnda nagu te minu kuuldes olete rääkinud, nõnda ma teen teiega!

²⁹Your carcasses shall fall in this wilderness; and all that were numbered of you, according to your whole number, from twenty years old and upward which have murmured against me.

²⁹Siia kõrbe langevad teie kehad, kõik teie äraloetud, nii palju kui teid on, kahekümneaastased ja üle selle, kes on nurisenud mu vastu.

³⁰Doubtless ye shall not come into the land, concerning which I sware to make you dwell therein, save Caleb the son of Jephunneh, and Joshua the son of Nun.

³⁰Ükski teist ei pääse sellele maale, mille pärast ma oma käe olen vandudes üles tõstnud, et ma asustan teid sinna, peale Kaalebi, Jefunne poja, ja Joosua, Nuuni poja.

³¹But your little ones, which ye said should be a prey, them will I bring in, and they shall know the land which ye have despised.

³¹Aga teie lapsed, kelle kohta te ütlesite, et nad jäävad riisutavaiks, ma viin ja nad õpivad tundma maad, mida teie olete põlanud.

³²But as for you, your carcasses, they shall fall in this wilderness.

³²Kuid teie kehad langevad siia kõrbe

³³And your children shall wander in the wilderness forty years, and bear your whoredoms, until your carcasses be wasted in the wilderness.

³³ja teie lapsed peavad olema kõrbes karjased nelikümmend aastat ja kandma teie uskmatuse süüd, kuni teie kehad on kõrbes hävinud.

³⁴After the number of the days in which ye searched the land, even forty days, each day for a year, shall ye bear your iniquities, even forty years, and ye shall know my breach of promise.

³⁴Vastavalt päevade arvule, mis te uurisite seda maad, nelikümmend päeva, iga päeva kohta aasta, peate te kandma oma pattu nelikümmend aastat ja tundma minu vastupanu.

³⁵I the LORD have said, I will surely do it unto all this evil congregation, that are gathered together against me: in this wilderness they shall be consumed, and there they shall die.

³⁵Mina, Issand, olen rääkinud! Tõesti, seda ma teen kogu selle halva kogudusega, kes on kogunenud mu vastu: nad peavad hukkuma selles kõrbes ja surema seal!'

³⁶And the men, which Moses sent to search the land, who returned, and made all the congregation to murmur against him, by bringing up a slander upon the land,

³⁶Ja need mehed, keda Mooses oli läkitanud maad kuulama ja kes olid tagasi tulles ässitanud terve koguduse nurisema tema vastu, levitades maa kohta laimu,

³⁷Even those men that did bring up the evil report upon the land, died by the plague before the LORD.

³⁷need mehed, kes olid levitanud maa kohta halba laimu, surid Issanda ees äkitselt.

³⁸But Joshua the son of Nun, and Caleb the son of Jephunneh, which were of the men that went to search the land, lived still.

³⁸Aga Joosua, Nuuni poeg, ja Kaaleb, Jefunne poeg, jäid elama neist meestest, kes olid käinud maad kuulamas.

³⁹And Moses told these sayings unto all the children of Israel: and the people mourned greatly.

³⁹Kui Mooses rääkis needsamad sõnad kõigile Iisraeli lastele, siis rahvas kurvastas väga.

⁴⁰And they rose up early in the morning, and gat them up into the top of the mountain, saying, Lo, we be here, and will go up unto the place which the LORD hath promised: for we have sinned.

⁴⁰Aga järgmisel hommikul tõusid nad vara ja läksid üles mäestikku, öeldes: 'Vaata, siin me oleme ja me läheme paika, millest Issand on rääkinud, sest me oleme pattu teinud.'

⁴¹And Moses said, Wherefore now do ye transgress the commandment of the LORD? but it shall not prosper.

⁴¹Aga Mooses ütles: 'Miks te siis astute üle Issanda käsust? See ei õnnestu!

⁴²Go not up, for the LORD is not among you; that ye be not smitten before your enemies.

⁴²Ärge minge sinna üles, sest Issand ei ole teie keskel, et te ei kannaks kaotust oma vaenlaste ees!

⁴³For the Amalekites and the Canaanites are there before you, and ye shall fall by the sword: because ye are turned away from the LORD, therefore the LORD will not be with you.

⁴³Sest amalekid ja kaananlased on seal teie ees ja te langete mõõga läbi; sellepärast et te olete taganenud Issanda järelt, ei ole ka Issand teiega.'

⁴⁴But they presumed to go up unto the hill top: nevertheless the ark of the covenant of the LORD, and Moses, departed not out of the camp.

⁴⁴Aga nad olid ülemeelsed minema üles mäestikku, kuigi Issanda seaduselaegas ja Mooses ei läinud leerist välja.

⁴⁵Then the Amalekites came down, and the Canaanites which dwelt in that hill, and smote them, and discomfited them, even unto Hormah.

⁴⁵Amalekid ja kaananlased, kes elasid seal mäestikus, tulid siis alla ja lõid neid ning ajasid nad kuni Hormani.