¹Sing aloud unto God our strength: make a joyful noise unto the God of Jacob.

¹Laulujuhatajale, gati pillil mängijale: Aasafi laul.

²Take a psalm, and bring hither the timbrel, the pleasant harp with the psaltery.

²Hõisake Jumalale, kes on meie tugevus, hüüdke rõõmuga Jaakobi Jumala poole!

³Blow up the trumpet in the new moon, in the time appointed, on our solemn feast day.

³Alake kiituslaulu, lööge trummi, pange hüüdma kannel ja naabel!

⁴For this was a statute for Israel, and a law of the God of Jacob.

⁴Puhuge pasunat noorel kuul, täiskuu ajal, meie pidupäeval!

⁵This he ordained in Joseph for a testimony, when he went out through the land of Egypt: where I heard a language that I understood not.

⁵Sest see on määrus Iisraelis ja kohustus Jaakobi Jumala jaoks.

⁶I removed his shoulder from the burden: his hands were delivered from the pots.

⁶Selle ta seadis tunnistuseks Joosepi sekka, kui ta läks välja Egiptusemaa vastu. Seal ma kuulsin keelt, mida ma ei tundnud.

⁷Thou calledst in trouble, and I delivered thee; I answered thee in the secret place of thunder: I proved thee at the waters of Meribah. Selah.

⁷'Mina vabastasin tema õla koorma alt, tema käed pääsesid korvide kandmisest.

⁸Hear, O my people, and I will testify unto thee: O Israel, if thou wilt hearken unto me;

⁸Kui kitsas käes oli, hüüdsid sa, ja ma päästsin sinu; ma vastasin sulle kõuepilvest, proovisin sind Meriba vee ääres.' Sela.

⁹There shall no strange god be in thee; neither shalt thou worship any strange god.

⁹'Kuule, mu rahvas, ma hoiatan sind! Iisrael, kui sa ometi kuulaksid mind!

¹⁰I am the LORD thy God, which brought thee out of the land of Egypt: open thy mouth wide, and I will fill it.

¹⁰Ärgu olgu su seas võõrast jumalat ja ära kummarda võõramaa jumala ette!

¹¹But my people would not hearken to my voice; and Israel would none of me.

¹¹Mina olen Issand, sinu Jumal, kes tõin sind Egiptusemaalt; tee lahti oma suu, siis täidan ta!

¹²So I gave them up unto their own hearts' lust: and they walked in their own counsels.

¹²Aga mu rahvas ei võtnud kuulda mu häält, Iisrael ei tahtnud teha mu meelt mööda.

¹³Oh that my people had hearkened unto me, and Israel had walked in my ways!

¹³Siis ma andsin nad nende südame paadumusse ja nad käisid oma arvamiste järgi.

¹⁴I should soon have subdued their enemies, and turned my hand against their adversaries.

¹⁴Oh et mu rahvas mind kuulaks ja Iisrael käiks minu teedel!

¹⁵The haters of the LORD should have submitted themselves unto him: but their time should have endured for ever.

¹⁵Ma alistaksin varsti nende vaenlased ja pööraksin oma käe nende rõhujate vastu.'

¹⁶He should have fed them also with the finest of the wheat: and with honey out of the rock should I have satisfied thee.

¹⁶Kes Issandat vihkavad, peaksid lömitama tema ees, ja nende saatus oleks igavene.

¹⁷Aga teda ta toidaks nisutuumadega, ja meega kaljust ma söödaksin sind küllaga.