¹And they declare to David, saying, `Lo, the Philistines are fighting against Keilah, and they are spoiling the threshing-floors.`

¹Ja Taavetile teatati ning öeldi: 'Vaata, vilistid sõdivad Keila vastu ja riisuvad rehealuseid.'

²And David asketh at Jehovah, saying, `Do I go? — and have I smitten among these Philistines?` And Jehovah saith unto David, `Go, and thou hast smitten among the Philistines, and saved Keilah.`

²Siis küsis Taavet Issandalt, öeldes: 'Kas pean minema neid vilisteid lööma?' Ja Issand vastas Taavetile: 'Mine ja löö vilisteid ja päästa Keila!'

³And David`s men say unto him, `Lo, we here in Judah are afraid; and how much more when we go to Keilah, unto the ranks of the Philistines?`

³Aga Taaveti mehed ütlesid temale: 'Vaata, me kardame juba siin Juudas, mis veel siis, kui läheksime Keilasse vilistite võitlusridade vastu!'

⁴And David addeth again to ask at Jehovah, and Jehovah answereth him, and saith, `Rise, go down to Keilah, for I am giving the Philistines into thy hand.`

⁴Siis küsis Taavet taas Issandalt ja Issand kostis temale ning ütles: 'Tõuse, mine alla Keilasse, sest ma annan vilistid sinu kätte!'

⁵And David goeth, and his men, to Keilah, and fighteth with the Philistines, and leadeth away their cattle, and smiteth among them — a great smiting, and David saveth the inhabitants of Keilah.

⁵Ja Taavet läks oma meestega Keilasse ning sõdis vilistite vastu; ta viis ära nende karjad ja tekitas neile suure kaotuse; nõnda päästis Taavet Keila elanikud.

⁶And it cometh to pass, in the fleeing of Abiathar son of Ahimelech unto David, to Keilah, an ephod came down in his hand.

⁶Kui Ebjatar, Ahimeleki poeg, põgenes Taaveti juurde Keilasse, tõi ta õlarüü kaasa.

⁷And it is declared to Saul that David hath come in to Keilah, and Saul saith, `God hath made him known for my hand, for he hath been shut in, to enter into a city of doors and bar.`

⁷Saulile teatati, et Taavet oli tulnud Keilasse. Ja Saul ütles: 'Jumal on ta minu kätte andnud, sest ta on ise ennast pannud tõkkesse, minnes väravate ja riividega linna.'

⁸And Saul summoneth the whole of the people to battle, to go down to Keilah, to lay siege unto David and unto his men.

⁸Ja Saul hüüdis kogu rahva sõtta, et minna alla Keilasse piirama Taavetit ja tema mehi.

⁹And David knoweth that against him Saul is devising the evil, and saith unto Abiathar the priest, `Bring nigh the ephod.`

⁹Aga Taavet sai teada, et Saul kavatses tema vastu kurja, ja ta ütles preester Ebjatarile: 'Too õlarüü siia!'

¹⁰And David saith, `Jehovah, God of Israel, Thy servant hath certainly heard that Saul is seeking to come in unto Keilah, to destroy the city on mine account.

¹⁰Ja Taavet ütles: 'Issand, Iisraeli Jumal! Su sulane on tõesti kuulnud, et Saul püüab tulla Keilasse hävitama linna minu pärast.

¹¹Do the possessors of Keilah shut me up into his hand? doth Saul come down as Thy servant hath heard? Jehovah, God of Israel, declare, I pray Thee, to Thy servant.` And Jehovah saith, `He doth come down.`

¹¹Kas Keila kodanikud annavad mu tema kätte? Kas Saul tuleb alla, nagu su sulane on kuulnud? Issand, Iisraeli Jumal, ilmuta ometi oma sulasele!' Ja Issand vastas: 'Ta tuleb.'

¹²And David saith, `Do the possessors of Keilah shut me up, and my men, into the hand of Saul?` And Jehovah saith, `They shut [thee] up.`

¹²Ja Taavet küsis veel: 'Kas Keila kodanikud annavad minu ja mu mehed Sauli kätte?' Ja Issand vastas: 'Annavad küll.'

¹³And David riseth — and his men — about six hundred men, and they go out from Keilah, and go up and down where they go up and down; and to Saul it hath been declared that David hath escaped from Keilah, and he ceaseth to go out.

¹³Siis Taavet ja ta mehed, ligi kuussada meest, võtsid kätte ja läksid Keilast välja ning hulkusid paigast teise. Ja kui Saulile teatati, et Taavet oli Keilast pääsenud, siis ta loobus oma retkest.

¹⁴And David abideth in the wilderness, in fortresses, and abideth in the hill-country, in the wilderness of Ziph; and Saul seeketh him all the days, and God hath not given him into his hand.

¹⁴Ja Taavet asus kõrbes mäelinnustesse, jäädes mäestikku Siifi kõrbes. Saul otsis teda taga kogu aja, aga Jumal ei andnud teda tema kätte.

¹⁵And David seeth that Saul hath come out to seek his life, and David [is] in the wilderness of Ziph, in a forest.

¹⁵Taavet aga nägi küll, et Saul läks nõudma tema hinge. Kui Taavet oli Siifi kõrbes metsakurus,

¹⁶And Jonathan son of Saul riseth, and goeth unto David to the forest, and strengtheneth his hand in God,

¹⁶võttis Joonatan, Sauli poeg, kätte ja läks Taaveti juurde metsakurusse ning kinnitas tema kätt Jumalas.

¹⁷and saith unto him, `Fear not, for the hand of Saul my father doth not find thee, and thou dost reign over Israel, and I am to thee for second, and also so knoweth Saul my father.`

¹⁷Ja ta ütles temale: 'Ära karda, sest mu isa Sauli käsi ei leia sind, vaid sina saad Iisraeli kuningaks ja mina olen sinust järgmine! Ka mu isa Saul teab seda.'

¹⁸And they make a covenant both of them before Jehovah; and David abideth in the forest, and Jonathan hath gone to his house.

¹⁸Ja nad mõlemad tegid Issanda ees liidu. Ja Taavet jäi metsakurusse, aga Joonatan läks koju.

¹⁹And the Ziphites go up unto Saul to Gibeah, saying, `Is not David hiding himself with us in fortresses, in the forest, in the height of Hachilah, which [is] on the south of the desolate place?

¹⁹Aga siiflased läksid Gibeasse Saulile ütlema: 'Eks Taavet varja ennast meie juures metsakurus, mäelinnustes Hakila kõrgendikul, mis on lõuna pool tühja maad.

²⁰And, now, by all the desire of thy soul, O king, to come down, come down, and ours [is] to shut him up into the hand of the king.`

²⁰Ja nüüd, kuningas, tule, millal iganes su hing igatseb tulla, ja me anname tema kuninga kätte!'

²¹And Saul saith, `Blessed [are] ye of Jehovah, for ye have pity on me;

²¹Ja Saul ütles: 'Issand õnnistagu teid, et teil on olnud kaastunnet minu vastu!

²²go, I pray you, prepare yet, and know and see his place where his foot is; who hath seen him there? for [one] hath said unto me, He is very subtile.

²²Minge nüüd ja tehke veel rohkem kindlaks, uurige ja vaadake paika, kus ta jalg liigub ja kes teda seal on näinud; sest mulle on öeldud, et ta on väga kaval.

²³And see and know of all the hiding-places where he hideth himself, and ye have turned back unto me prepared, and I have gone with you, and it hath been, if he is in the land, that I have searched him out through all the thousands of Judah.`

²³Vaadake ja uurige kõiki peidupaiku, kuhu ta võiks pugeda; ja kui on kindlaks tehtud, siis tulge tagasi minu juurde ja ma lähen siis koos teiega! Kui ta on maal, siis ma otsin tema üles kõigi Juuda tuhandete hulgast.'

²⁴And they rise and go to Ziph before Saul, and David and his men [are] in the wilderness of Maon, in the plain, at the south of the desolate place.

²⁴Ja nad võtsid kätte ning läksid Sauli eel Siifi; aga Taavet ja tema mehed olid Maoni kõrbes, lagendikul lõuna pool tühja maad.

²⁵And Saul and his men go to seek, and they declare to David, and he goeth down the rock, and abideth in the wilderness of Maon; and Saul heareth, and pursueth after David [to] the wilderness of Maon.

²⁵Kui Saul oma meestega läks otsima, siis teatati Taavetile ja tema läks alla Selani ning jäi Maoni kõrbe; kui Saul seda kuulis, siis ta ajas Taavetit taga Maoni kõrbes.

²⁶And Saul goeth on this side of the mountain, and David and his men on that side of the mountain, and David is hastened to go from the face of Saul, and Saul and his men are compassing David and his men, to catch them.

²⁶Aga Saul käis ühel pool mäge ja Taavet oma meestega teisel pool mäge. Ja kui Taavet ruttas minema Sauli eest ning Saul ja ta mehed piirasid Taavetit ja ta mehi, et neid kinni võtta,

²⁷And a messenger hath come in unto Saul, saying, `Haste, and come, for the Philistines have pushed against the land.`

²⁷siis sündis, et käskjalg tuli Sauli juurde, öeldes: 'Tõtta ja tule, sest vilistid on valgunud maale!'

²⁸And Saul turneth back from pursuing after David, and goeth to meet the Philistines, therefore they have called that place `The Rock of Divisions.`

²⁸Siis Saul loobus Taavetit taga ajamast ja läks vilistite vastu. Sellepärast hüütakse seda paika 'Lahutuskaljuks'.

²⁹And David goeth up thence, and abideth in fortresses [at] En-gedi.