¹And it cometh to pass when Saul hath turned back from after the Philistines, that they declare to him, saying, `Lo, David [is] in the wilderness of En-gedi.`

¹Aga Taavet läks sealt ära ja asus Een-Gedi mäelinnustesse.

²And Saul taketh three thousand chosen men out of all Israel, and goeth to seek David and his men, on the front of the rocks of the wild goats,

²Ja kui Saul tuli vilisteid jälitamast, siis teatati temale ning öeldi: 'Vaata, Taavet on Een-Gedi kõrbes.'

³and he cometh in unto folds of the flock, on the way, and there [is] a cave, and Saul goeth in to cover his feet; and David and his men in the sides of the cave are abiding.

³Siis võttis Saul kolm tuhat meest, valitud kogu Iisraelist, ja läks otsima Taavetit ja tema mehi Kaljukitse kaljudelt.

⁴And the men of David say unto him, `Lo, the day of which Jehovah said unto thee, Lo, I am giving thine enemy into thy hand, and thou hast done to him as it is good in thine eyes;` and David riseth and cutteth off the skirt of the upper robe which [is] on Saul — gently.

⁴Ja kui ta jõudis tee ääres olevate lambatarade juurde, siis oli seal koobas; ja Saul läks sisse oma asjale. Aga Taavet ja tema mehed istusid koopa tagumises sopis.

⁵And it cometh to pass afterwards that the heart of David smiteth him, because that he hath cut off the skirt which [is] on Saul,

⁵Ja Taaveti mehed ütlesid talle: 'Näe, see on päev, millest Issand sulle on kõnelnud: Vaata, ma annan su vaenlase su kätte ja talita temaga, nagu su silmis hea on!' Ja Taavet tõusis ning lõikas salaja ära Sauli kuuehõlma.

⁶and he saith to his men, `Far be it from me, by Jehovah; I do not do this thing to my lord — to the anointed of Jehovah — to put forth my hand against him, for the anointed of Jehovah he [is].`

⁶Aga pärast seda torkas Taavetit südametunnistus, et ta Sauli hõlma oli ära lõiganud,

⁷And David subdueth his men by words, and hath not permitted them to rise against Saul; and Saul hath risen from the cave, and goeth on the way;

⁷ja ta ütles oma meestele: 'Issanda pärast jäägu minust kaugele, et ma seda teeksin oma isandale, Issanda võitule, et pistaksin oma käe tema külge! Sest tema on Issanda võitu!'

⁸and David riseth afterwards, and goeth out from the cave, and calleth after Saul, saying, `My lord, O king!` And Saul looketh attentively behind him, and David boweth — face to the earth — and doth obeisance.

⁸Ja Taavet hoidis sõnadega tagasi oma mehed ega lubanud neid kippuda Sauli kallale; ja Saul tõusis koopast ning läks oma teed.

⁹And David saith to Saul, `Why dost thou hear the words of man, saying, Lo, David is seeking thine evil?

⁹Aga seejärel tõusis Taavet ja läks koopast välja ja hüüdis Saulile järele ning ütles: 'Mu isand kuningas!' Kui Saul vaatas taha, siis heitis Taavet silmili maha ja kummardas.

¹⁰Lo, this day have thine eyes seen how that Jehovah hath given thee to-day into my hand in the cave; and [one] said to slay thee, and [mine eye] hath pity on thee, and I say, I do not put forth my hand against my lord, for the anointed of Jehovah he [is].

¹⁰Ja Taavet ütles Saulile: 'Mispärast sa kuulad inimeste jutte, kes ütlevad: Vaata, Taavet otsib su õnnetust?

¹¹`And, my father, see, yea see the skirt of thine upper robe in my hand; for by cutting off the skirt of thy upper robe, and I have not slain thee, know and see that there is not in my hand evil and transgression, and I have not sinned against thee, and thou art hunting my soul to take it!

¹¹Vaata, nüüd sa nägid ju oma silmaga, kuidas Issand andis sind täna koopas minu kätte. Mulle öeldi, et ma su tapaksin, aga ma halastasin su peale, sest ma ütlesin: Mina ei pista kätt oma isanda külge, sest ta on Issanda võitu.

¹²`Jehovah doth judge between me and thee, and Jehovah hath avenged me of thee, and my hand is not on thee;

¹²Ja mu isa, näe, vaata ka ise oma kuuehõlma mu käes! Sest kui ma lõikasin ära su kuuehõlma ega tapnud sind, siis pead sa mõistma ja nägema, et mul pole mõttes kurja ega üleastumist ja et ma pole pattu teinud sinu vastu, kuigi sa varitsed mu hinge, et seda võtta!

¹³as saith the simile of the ancients, From the wicked goeth out wickedness, and my hand is not on thee.

¹³Issand mõistku kohut minu ja sinu vahel, ja Issand maksku sulle kätte minu eest, aga minu käsi ei puutu sinusse,

¹⁴`After whom hath the king of Israel come out? after whom art thou pursuing? — after a dead dog! after one flea!

¹⁴nagu ütleb muistse põlve vanasõna: 'Õelaist tuleb välja õelus, aga minu käsi ei puutu sinusse!'

¹⁵And Jehovah hath been for judge, and hath judged between me and thee, yea, he seeth and pleadeth my cause, and doth deliver me out of thy hand.`

¹⁵Kellele on Iisraeli kuningas läinud järele? Keda sa taga ajad? Surnud koera, ühte kirpu!

¹⁶And it cometh to pass, when David completeth to speak these words unto Saul, that Saul saith, `Is this thy voice, my son David?` and Saul lifteth up his voice, and weepeth.

¹⁶Issand olgu kohtumõistjaks ja mõistku kohut minu ja sinu vahel; tema nähku ja seletagu mu riiuasja ning mõistku mind õigeks sinu käest!'

¹⁷And he saith unto David, `More righteous thou [art] than I; for thou hast done me good, and I have done thee evil;

¹⁷Kui Taavet oli kõnelnud need sõnad Saulile, siis küsis Saul: 'Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?' Ja Saul tõstis häält ja nuttis.

¹⁸and thou hast declared to-day how that thou hast done good with me, how that Jehovah shut me up into thy hand, and thou didst not slay me,

¹⁸Ja ta ütles Taavetile: 'Sina oled minust õiglasem, sest sa oled teinud mulle head, mina aga olen teinud sulle kurja!

¹⁹and that a man doth find his enemy, and hath sent him away in a good manner; and Jehovah doth repay thee good for that which thou didst to me this day.

¹⁹Sa oled täna jutustanud, kuidas sa tegid mulle head: ehk küll Issand andis mu sinu kätte, sa siiski ei tapnud mind!

²⁰`And, now, lo, I have known that thou dost certainly reign, and the kingdom of Israel hath stood in thy hand;

²⁰Sest kui keegi leiab oma vaenlase, kas ta laseb teda heaga ära minna? Issand tasugu sulle heaga selle eest, mis sa täna mulle tegid!

²¹and, now, swear to me by Jehovah — thou dost not cut off my seed after me, nor dost thou destroy my name from the house of my father.`

²¹Ja nüüd, vaata, ma tean, et sina saad tõesti kuningaks ja et Iisraeli kuningriik püsib sinu käes.

²²And David sweareth to Saul, and Saul goeth unto his house, and David and his men have gone up unto the fortress.

²²Aga nüüd vannu mulle Issanda juures, et sa ei hukka mu järeltulevat sugu ega kaota minu nime mu isakojast!'

²³Ja Taavet vandus Saulile. Siis Saul läks koju, aga Taavet ja tema mehed läksid üles mäelinnusesse.