¹And Samuel dieth, and all Israel are gathered, and mourn for him, and bury him in his house, in Ramah; and David riseth and goeth down unto the wilderness of Paran.

¹Saamuel suri, ja kogu Iisrael kogunes kokku ja leinas teda, ja nad matsid tema ta kodupaika Raamasse. Aga Taavet võttis kätte ja läks alla Paarani kõrbe.

²And [there is] a man in Maon, and his work [is] in Carmel; and the man [is] very great, and he hath three thousand sheep, and a thousand goats; and he is shearing his flock in Carmel.

²Ja Maonis oli mees, kelle tööjärg oli Karmelis, ja see mees oli väga rikas: temal oli kolm tuhat lammast ja tuhat kitse; ta oli Karmelis oma lambaid niitmas.

³And the name of the man [is] Nabal, and the name of his wife Abigail, and the woman [is] of good understanding, and of fair form, and the man [is] hard and evil [in] doings; and he [is] a Calebite.

³Mehe nimi oli Naabal, ja ta naise nimi Abigail; naisel oli hea mõistus ja ilus välimus, mees oli aga karm ja tegude poolest kuri; ta oli kaaleblane.

⁴And David heareth in the wilderness that Nabal is shearing his flock,

⁴Kui Taavet kõrbes kuulis, et Naabal niitis oma lambaid,

⁵and David sendeth ten young men, and David saith to the young men, `Go ye up to Carmel, and ye have come in unto Nabal, and asked of him in my name of welfare,

⁵siis läkitas Taavet sinna kümme noort meest, öeldes neile: 'Minge üles Karmelisse, ja kui te jõuate Naabali juurde, siis küsige temalt minu nimel, kuidas ta käsi käib,

⁶and said thus: To life! and thou, peace; and thy house, peace; and all that thou hast — peace!

⁶ja öelge mu vennale nõnda: Tere! Rahu olgu sinule ja rahu su kojale ja rahu kõigele, mis sul on!

⁷and, now, I have heard that thou hast shearers; now, the shepherds whom thou hast have been with us, we have not put them to shame, nor hath anything been looked after by them, all the days of their being in Carmel.

⁷Ma olen nüüd kuulnud, et sul on lambaniitjad. Sinu karjased on ju olnud meie juures: me pole neid mõnitanud ega ole neilt midagi kadunud kõigel sel ajal, mis nad olid Karmelis.

⁸`Ask thy young men, and they declare to thee, and the young men find grace in thine eyes, for on a good day we have come; give, I pray thee, that which thy hand findeth, to thy servants, and to thy son, to David.`

⁸Küsi oma poistelt, küll nad jutustavad sulle! Leidku siis need noored mehed armu sinu silmis, sest me oleme ju tulnud heal päeval! Anna nüüd oma sulastele ja oma pojale Taavetile, mis sul juhtub käepärast olema!'

⁹And the young men of David come in, and speak unto Nabal according to all these words, in the name of David — and rest.

⁹Ja Taaveti noored mehed tulid ning rääkisid Taaveti nimel Naabalile kõik needsamad sõnad ja jäid ootama.

¹⁰And Nabal answereth the servants of David and saith, `Who [is] David, and who the son of Jesse? to-day have servants been multiplied who are breaking away each from his master;

¹⁰Aga Naabal kostis Taaveti sulastele ja ütles: 'Kes on Taavet, kes on Iisai poeg? Nüüdsel ajal on palju sulaseid, kes põgenevad oma isandate juurest.

¹¹and I have taken my bread, and my water, and my flesh, which I slaughtered for my shearers, and have given [it] to men whom I have not known whence they [are]!`

¹¹Kas peaksin võtma oma leiva ja vee ja tapetud loomad, mis ma olen tapnud oma niitjaile, ja andma meestele, kellest ma ei tea, kust nad pärit on?'

¹²And the young men of David turn on their way, and turn back, and come in, and declare to him according to all these words.

¹²Siis Taaveti noored mehed pöördusid ümber oma teekonnal ja läksid tagasi; ja nad tulid ning andsid temale edasi kõik need sõnad.

¹³And David saith to his men, `Gird ye on each his sword;` and they gird on each his sword, and David also girdeth on his sword, and there go up after David about four hundred men, and two hundred have remained by the vessels.

¹³Siis ütles Taavet oma meestele: 'Pange igaüks oma mõõk vööle!' Nad panid igaüks oma mõõga vööle ja Taavet ise pani ka oma mõõga vööle. Ja nad läksid Taaveti järel, ligi nelisada meest, kuna kakssada jäi asjade juurde.

¹⁴And to Abigail wife of Nabal hath one young man of the youths declared, saying, `Lo, David hath sent messengers out of the wilderness to bless our lord, and he flieth upon them;

¹⁴Aga Abigailile, Naabali naisele, teatas üks poistest, öeldes: 'Vaata, Taavet läkitas käskjalad kõrbest meie isandat tervitama, aga tema kärkis nendega.

¹⁵and the men [are] very good to us, and have not put us to shame, and we have not looked after anything all the days we have gone up and down with them, in our being in the field;

¹⁵Need mehed olid meie vastu väga head, nad ei mõnitanud meid ega kadunud meilt midagi kõigel sel ajal, mil väljal olles rändasime nende juures.

¹⁶a wall they have been unto us both by night and by day, all the days of our being with them, feeding the flock.

¹⁶Nagu müür olid nad meie ümber, niihästi öösel kui päeval, kõige selle aja, mil me olime nende juures lambaid ja kitsi karjatamas.

¹⁷`And, now, know and consider what thou dost; for evil hath been determined against our lord, and against all his house, and he [is] too much a son of worthlessness to be spoken to.`

¹⁷Nüüd siis tea, ja vaata, mida sa saad teha, sest midagi kurja on otsustatud meie isanda ja kogu ta koja vastu; aga ta ise on ju paharetipoeg, tema enesega ei saa rääkida!'

¹⁸And Abigail hasteth, and taketh two hundred loaves, and two bottles of wine, and five sheep, prepared, and five measures of roasted corn, and a hundred bunches of raisins, and two hundred bunches of figs, and setteth [them] on the asses.

¹⁸Siis Abigail ruttas ja võttis kakssada leiba, kaks lähkrit veini, viis valmistatud lammast, viis mõõtu kõrvetatud teri, sada rosinakakku ja kakssada viigimarjakakku ning pani need eeslite selga.

¹⁹And she saith to her young men, `Pass over before me; lo, after you I am coming;` and to her husband Nabal she hath not declared [it];

¹⁹Ja ta ütles oma poistele: 'Minge minu eel, vaata, ma tulen teie järel!' Aga oma mehele Naabalile ta sellest ei rääkinud.

²⁰and it hath come to pass, she is riding on the ass and is coming down in the secret part of the hill-country, and lo, David and his men are coming down to meet her, and she meeteth them.

²⁰Ja kui ta siis sõitis eesli seljas ja läks mäe varjus alla, vaata, siis tulid Taavet ja tema mehed temale vastu ja ta kohtas neid.

²¹And David said, `Only, in vain I have kept all that this [one] hath in the wilderness, and nothing hath been looked after of all that he hath, and he turneth back to me evil for good;

²¹Aga Taavet oli öelnud: 'Tõesti, ma olen asjatult hoidnud kõike seda, mis sel mehel kõrbes oli, nõnda et midagi ei kadunud kõigest sellest, mis tal oli; ja tema tasub mulle head kurjaga.

²²thus doth God do to the enemies of David, and thus He doth add, if I leave of all that he hath till the light of the morning — of those sitting on the wall.`

²²Jumal tehku Taaveti vaenlastega ükskõik mida, kui ma kõigist, kes tal on, hommikuks alles jätan veel mõne meesolendi!'

²³And Abigail seeth David, and hasteth and cometh down from off the ass, and falleth before David on her face, and boweth herself to the earth,

²³Ja kui Abigail nägi Taavetit, siis ta hüppas kähku eesli seljast ja heitis Taaveti ette silmili ning kummardas maani.

²⁴and falleth at his feet and saith, `On me, my lord, the iniquity; and let, I pray thee, thy handmaid speak in thine ear, and hear the words of thy handmaid.

²⁴Ta langes tema jalgade juurde ja ütles: 'Minu peal on süü, mu isand. Lase nüüd oma teenijat su kuuldes rääkida ja kuule oma teenija sõnu!

²⁵`Let not, I pray thee, my lord set his heart to this man of worthlessness, on Nabal, for as his name [is] so [is] he; Nabal [is] his name, and folly [is] with him; and I, thine handmaid, did not see the young men of my lord whom thou didst send;

²⁵Ärgu mu isand ometi hooligu sellest kõlvatust mehest Naabalist; sest nagu nimi, nõnda on ta ise - Naabal on ta nimi ja rumal ta on! Aga mina, su teenija, ei näinud mu isanda noori mehi, keda sa olid läkitanud.

²⁶and now, my lord, Jehovah liveth, and thy soul liveth, in that Jehovah hath withheld thee from coming in with blood, and to save thy hand to thee — now let thine enemies be as Nabal, even those seeking evil unto my lord.

²⁶Ja nüüd, mu isand, nii tõesti kui Issand elab ja nii tõesti kui sa ise elad, Issand on takistanud sind sattumast veresüüsse ja aitamast iseennast oma käega: nüüd saagu Naabali sarnaseks su vaenlased ja need, kes püüavad teha kurja mu isandale!

²⁷`And, now, this blessing which thy maid-servant hath brought to my lord — it hath been given to the young men who are going up and down at the feet of my lord.

²⁷Ja nüüd antagu see and, mis su teenija on toonud mu isandale, noortele meestele, kes käivad mu isanda kannul!

²⁸`Bear, I pray thee, with the transgression of thy handmaid, for Jehovah doth certainly make to my lord a stedfast house; for the battles of Jehovah hath my lord fought, and evil is not found in thee [all] thy days.

²⁸Anna siis andeks oma teenija üleastumine! Sest Issand teeb tõesti mu isandale ühe kindla koja, sellepärast et mu isand võitleb Issanda võitlusi. Ja kurja ei leita sinus kogu su eluajal.

²⁹And man riseth to pursue thee and to seek thy soul, and the soul of my lord hath been bound in the bundle of life with Jehovah thy God; as to the soul of thine enemies, He doth sling them out in the midst of the hollow of the sling.

²⁹Ja kui keegi tõuseks sind taga ajama ja su hinge püüdma, siis on mu isanda hing seotud elavate kimpu Issanda, su Jumala juures; aga su vaenlaste hinged ta lingutab lingupesast välja.

³⁰`And it hath been, when Jehovah doth to my lord according to all the good which He hath spoken concerning thee, and appointed thee for leader over Israel,

³⁰Ja kui Issand teeb mu isandale kõike seda head, millest ta sulle on rääkinud, ja määrab sind Iisraelile vürstiks,

³¹that this is not to thee for a stumbling-block, and for an offence of heart to my lord — either to shed blood for nought, or my lord`s restraining himself; and Jehovah hath done good to my lord, and thou hast remembered thy handmaid.`

³¹siis ärgu saagu see sulle komistuseks ega mu isandale südametunnistuse piinaks, et oleksid põhjuseta valanud verd ja mu isand oleks aidanud iseennast! Ja kui Issand teeb mu isandale head, siis mõtle oma teenijale!'

³²And David saith to Abigail, `Blessed [is] Jehovah, God of Israel, who hath sent thee this day to meet me,

³²Ja Taavet ütles Abigailile: 'Õnnistatud olgu Issand, Iisraeli Jumal, kes sellel päeval on sind mulle vastu läkitanud!

³³and blessed [is] thy discretion, and blessed [art] thou in that thou hast restrained me this day from coming in with blood, and to restrain my hand to myself.

³³Õnnistatud olgu su mõistus ja õnnistatud ole sa ise, et sa täna mind oled takistanud veresüüsse sattumast ja iseennast oma käega aitamast!

³⁴And yet, Jehovah liveth, God of Israel, who hath kept me back from doing evil with thee, for unless thou hadst hasted, and dost come to meet me, surely there had not been left to Nabal till the light of the morning, of those sitting on the wall.`

³⁴Aga tõepoolest, nii tõesti kui elab Issand, Iisraeli Jumal, kes mind on keelanud sulle kurja tegemast, kui sa mitte poleks rutanud ja mulle vastu tulnud, ei oleks Naabalile koiduajaks alles jäänud ühtegi meesolendit.'

³⁵And David receiveth from her hand that which she hath brought to him, and to her he hath said, `Go up in peace to thy house; see, I have hearkened to thy voice, and accept thy face.`

³⁵Siis võttis Taavet naise käest vastu, mis too temale oli toonud, ja ütles: 'Mine rahuga koju! Vaata, ma olen kuulnud su häält ja olen tõstnud üles su palge.'

³⁶And Abigail cometh in unto Nabal, and lo, he hath a banquet in his house, like a banquet of the king, and the heart of Nabal [is] glad within him, and he [is] drunk unto excess, and she hath not declared to him anything, less or more, till the light of the morning.

³⁶Kui Abigail tuli Naabali juurde, vaata, siis oli temal oma kojas pidu, otse kuninglik pidu. Naabali süda oli rõõmus ja ta oli väga joobnud, seepärast ei jutustanud Abigail talle midagi, ei vähemat ega rohkemat, enne kui hommik koitis.

³⁷And it cometh to pass in the morning, when the wine is gone out from Nabal, that his wife declareth to him these things, and his heart dieth within him, and he hath been as a stone.

³⁷Aga hommikul, kui Naabalist oli vein haihtunud, jutustas ta naine temale neist asjust; siis suri tal süda rinnus ja ta otsekui kivines.

³⁸And it cometh to pass, [in] about ten days, that Jehovah smiteth Nabal, and he dieth,

³⁸Ja ligi kümne päeva pärast lõi Issand Naabalit, nõnda et ta suri.

³⁹and David heareth that Nabal [is] dead, and saith, `Blessed [is] Jehovah who hath pleaded the cause of my reproach from the hand of Nabal, and His servant hath kept back from evil, and the wickedness of Nabal hath Jehovah turned back on his own head;` and David sendeth and speaketh with Abigail, to take her to him for a wife.

³⁹Kui Taavet kuulis, et Naabal oli surnud, ütles ta: 'Õnnistatud olgu Issand, kes on lahendanud minu teotuse riiuasja, mille Naabal põhjustas, ja kes on hoidnud oma sulast kurja tegemast! Naabali kurjuse tasus aga Issand ta enese pea peale.' Siis Taavet läkitas käskjalad ja käskis Abigailile öelda, et ta tahab võtta teda enesele naiseks.

⁴⁰And the servants of David come in unto Abigail at Carmel, and speak unto her, saying, `David hath sent us unto thee to take thee to him for a wife.`

⁴⁰Ja Taaveti sulased tulid Abigaili juurde Karmelisse ja rääkisid temaga ning ütlesid: 'Taavet läkitas meid sinu juurde, et võtta sind enesele naiseks.'

⁴¹And she riseth and boweth herself — face to the earth — and saith, `Lo, thy handmaid [is] for a maid-servant to wash the feet of the servants of my lord.`

⁴¹Siis ta tõusis ja kummardas silmili maha ning ütles: 'Vaata, su teenija on valmis saama orjaks, kes peseb oma isanda sulaste jalgu.'

⁴²And Abigail hasteth and riseth, and rideth on the ass; and five of her young women who are going at her feet; and she goeth after the messengers of David, and is to him for a wife.

⁴²Ja Abigail tõusis kiiresti ning sõitis eesli seljas, samuti tema viis teenijatüdrukut, kes käisid ta kannul; ta järgnes Taaveti käskjalgadele ja sai tema naiseks.

⁴³And Ahinoam hath David taken from Jezreel, and they are — even both of them — to him for wives;

⁴³Ahinoami võttis Taavet Jisreelist ja nõnda said need mõlemad tema naisteks.

⁴⁴and Saul gave Michal his daughter, wife to David, to Phalti son of Laish, who [is] of Gallim.

⁴⁴Aga Saul oli andnud oma tütre Miikali, Taaveti naise, Paltile, Laisi pojale, kes oli pärit Gallimist.