¹And the Ziphites come in unto Saul, at Gibeah, saying, `Is not David hiding himself in the height of Hachilah, on the front of the desert?`

¹Ja siiflased tulid Gibeasse Saulile ütlema: 'Eks Taavet varja ennast Hakila künkal, ida pool tühja maad?'

²And Saul riseth, and goeth down unto the wilderness of Ziph, and with him three thousand men, chosen ones of Israel, to seek David in the wilderness of Ziph.

²Ja Saul võttis kätte ning läks alla Siifi kõrbe, ja koos temaga kolm tuhat Iisraeli valitud meest, et otsida Taavetit Siifi kõrbest.

³And Saul encampeth in the height of Hachilah, which [is] on the front of the desert, by the way, and David is abiding in the wilderness, and he seeth that Saul hath come after him in to the wilderness;

³Ja Saul lõi leeri üles Hakila künkale, mis on tee ääres ida pool tühja maad. Aga Taavet viibis kõrbes ja kui ta sai aru, et Saul oli tulnud kõrbe temale järele,

⁴and David sendeth spies, and knoweth that Saul hath come unto Nachon,

⁴siis läkitas Taavet maakuulajaid ja sai teada, et Saul oli tõesti tulnud.

⁵and David riseth, and cometh in unto the place where Saul hath encamped, and David seeth the place where Saul hath lain, and Abner son of Ner, head of his host, and Saul is lying in the path, and the people are encamping round about him.

⁵Ja Taavet võttis kätte ning tuli paika, kuhu Saul oli leeri üles löönud; ja Taavet nägi kohta, kus Saul ja tema väepealik Abner, Neeri poeg, magasid; Saul magas vankriteleeris ja rahvas oli leeris tema ümber.

⁶And David answereth and saith unto Ahimelech the Hittite, and unto Abishai son of Zeruiah, brother of Joab, saying, `Who doth go down with me unto Saul, unto the camp?` and Abishai saith, `I — I go down with thee.`

⁶Taavet võttis sõna ja rääkis hett Ahimelekiga ja Abisaiga, Seruja pojaga, Joabi vennaga, öeldes: 'Kes tuleb koos minuga Sauli juurde leeri?' Ja Abisai vastas: 'Mina tulen koos sinuga.'

⁷And David cometh — and Abishai — unto the people by night, and lo, Saul is lying sleeping in the path, and his spear struck into the earth at his pillow, and abner and the people are lying round about him.

⁷Nõnda tulid Taavet ja Abisai öösel rahva juurde, ja vaata, Saul oli heitnud magama vankriteleeris ning tema piik oli maasse lööduna ta peatsis; Abner ja rahvas aga magasid tema ümber.

⁸And Abishai saith unto David, `God hath shut up to-day thine enemy into thy hand; and, now, let me smite him, I pray thee, with a spear, even into the earth at once — and I do repeat [it] to him.`

⁸Ja Abisai ütles Taavetile: 'Jumal on täna andnud sinu vaenlase su kätte. Ja nüüd luba, ma löön ta piigiga maa külge! Üksainus hoop - teist ei ole mul tema jaoks vaja.'

⁹And David saith unto Abishai, `Destroy him not; for who hath put forth his hand against the anointed of Jehovah, and been acquitted?`

⁹Aga Taavet vastas Abisaile: 'Ära teda hukka! Sest kes võiks karistamata pista oma käe Issanda võitu külge?'

¹⁰And David saith, `Jehovah liveth; except Jehovah doth smite him, or his day come that he hath died, or into battle he go down, and hath been consumed —

¹⁰Ja Taavet ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, lööb Issand kindlasti ise teda: kas saabub ta surmapäev või läheb ta sõtta ja saab otsa.

¹¹far be it from me, by Jehovah, from putting forth my hand against the anointed of Jehovah; and, now, take, I pray thee, the spear which [is] at his pillow, and the cruse of water, and we go away.`

¹¹Issanda pärast jäägu see minust kaugele, et pistaksin oma käe Issanda võitu külge. Aga võta nüüd piik, mis on ta peatsis, ja veekruus, ja lähme!'

¹²And David taketh the spear, and the cruse of water at the pillow of Saul, and they go away, and there is none seeing, and there is none knowing, and there is none awaking, for all of them are sleeping, for a deep sleep [from] Jehovah hath fallen upon them.

¹²Ja Taavet võttis piigi ja veekruusi Sauli peatsist ja nad läksid oma teed; ja ükski ei näinud, ei märganud ega ärganud üles, vaid nad kõik magasid, sest Issand oli lasknud tulla nende peale raske une.

¹³And David passeth over to the other side, and standeth on the top of the hill afar off — great [is] the place between them;

¹³Seejärel läks Taavet üle teisele poole ja seisis eemal mäetipus; nende vahel oli palju maad.

¹⁴and David calleth unto the people, and unto Abner son of Ner, saying, `Dost thou not answer, Abner?` and Abner answereth and saith, `Who [art] thou [who] hast called unto the king?`

¹⁴Ja Taavet hüüdis rahvast ja Abnerit, Neeri poega, ja ütles: 'Eks sa vasta, Abner?' Ja Abner kostis ning küsis: 'Kes sa oled, et sa hüüad kuningat?'

¹⁵And David saith unto Abner, `Art not thou a man? and who [is] like thee in Israel? but why hast thou not watched over thy lord the king? for one of the people had come in to destroy the king, thy lord.

¹⁵Ja Taavet ütles Abnerile: 'Eks sa ole mees? Kes on Iisraelis sinu sarnane? Aga miks sa ei valvanud oma isandat kuningat? Sest keegi rahva hulgast tuli hukkama kuningat, su isandat.

¹⁶Not good is this thing which thou hast done; Jehovah liveth, but ye [are] sons of death, in that ye have not watched over your lord, over the anointed of Jehovah; and now, see where the king`s spear [is], and the cruse of water which [is] at his bolster.`

¹⁶Ei ole hea see asi, mis sa oled teinud. Nii tõesti kui Issand elab: te olete surmalapsed, et te ei ole valvanud oma isandat, Issanda võitut. Ja nüüd vaata, kus on kuninga piik ja veekruus, mis olid ta peatsis?'

¹⁷And Saul discerneth the voice of David, and saith, `Is this thy voice, my son David?` and David saith, `My voice, my lord, O king!`

¹⁷Siis Saul tundis ära Taaveti hääle ja küsis: 'Kas see on sinu hääl, mu poeg Taavet?' Ja Taavet vastas: 'See on minu hääl, mu isand kuningas.'

¹⁸and he saith, `Why [is] this — my lord is pursuing after his servant? for what have I done, and what [is] in my hand evil?

¹⁸Ja ta ütles: 'Mispärast ajab mu isand nõnda taga oma sulast? Sest mida ma olen teinud? Või mis kurja on mu käes?

¹⁹And, now, let, I pray thee, my lord the king hear the words of his servant: if Jehovah hath moved thee against me, let Him accept a present; and if the sons of men — cursed [are] they before Jehovah, for they have cast me out to-day from being admitted into the inheritance of Jehovah, saying, Go, serve other gods.

¹⁹Ja nüüd kuulgu ometi mu isand kuningas oma sulase sõnu: kui Issand on sind kihutanud minu vastu, siis saagu ta tunda ohvrilõhna; aga kui inimlapsed, siis olgu nad neetud Issanda ees, et nad tõukavad mind nüüd välja Issanda pärisosasse kuuluvusest, öeldes: Mine teeni teisi jumalaid!

²⁰`And now, let not my blood fall to the earth over-against the face of Jehovah, for the king of Israel hath come out to seek one flea, as [one] pursueth the partridge in mountains.`

²⁰Aga nüüd ärgu voolaku mu veri maha Issanda palgest eemal, sest Iisraeli kuningas on läinud otsima ühtainsat kirpu, otsekui ajaks ta mägedes taga põldpüüd.'

²¹And Saul saith, `I have sinned; turn back, my son David, for I do evil to thee no more, because that my soul hath been precious in thine eyes this day; lo, I have acted foolishly, and do err very greatly.`

²¹Siis ütles Saul: 'Ma olen pattu teinud. Tule tagasi, mu poeg Taavet, sest ma ei tee sulle enam kurja, sellepärast et mu hing on täna olnud kallis su silmis! Vaata, ma olen talitanud mõistmatult ja eksinud üliväga.'

²²And David answereth and saith, `Lo, the king`s spear; and let one of the young men pass over, and receive it;

²²Ja Taavet kostis ning ütles: 'Vaata, siin on kuninga piik; tulgu nüüd keegi noortest meestest ja võtku see!

²³and Jehovah doth turn back to each his righteousness and his faithfulness, in that Jehovah hath given thee to-day into [my] hand, and I have not been willing to put forth my hand against the anointed of Jehovah,

²³Issand tasub igaühele tema õiglust ja truudust mööda. Sest Issand andis sind täna minu kätte, aga mina ei tahtnud pista oma kätt Issanda võitu külge.

²⁴and lo, as thy soul hath been great this day in mine eyes, so is my soul great in the eyes of Jehovah, and He doth deliver me out of all distress.`

²⁴Ja vaata, nagu sinu hing oli täna kallis minu silmis, nõndasamuti olgu minu hing kallis Issanda silmis ja ta päästku mind igast hädast!'

²⁵And Saul saith unto David, `Blessed [art] thou, my son David, also working thou dost work, and also prevailing thou dost prevail.` And David goeth on his way, and Saul hath turned back to his place.

²⁵Ja Saul ütles Taavetile: 'Ole õnnistatud, mu poeg Taavet! Mida sa iganes teed, see õnnestub sul.' Siis Taavet läks oma teed ja Saul läks tagasi koju.