¹And it cometh to pass, after the death of Saul, that David hath returned from smiting the Amalekite, and David dwelleth in Ziklag two days,

¹Ja pärast Sauli surma, kui Taavet oli tagasi tulnud amalekke löömast ja Taavet oli viibinud kaks päeva Siklagis,

²and it cometh to pass, on the third day, that lo, a man hath come in out of the camp from Saul, and his garments [are] rent, and earth on his head; and it cometh to pass, in his coming in unto David, that he falleth to the earth, and doth obeisance.

²vaata, siis tuli kolmandal päeval keegi mees leerist Sauli juurest, riided lõhki käristatud ja mulda pea peal. Ja kui ta jõudis Taaveti juurde, siis ta heitis maha ja kummardas.

³And David saith to him, `Whence comest thou?` and he saith unto him, `Out of the camp of Israel I have escaped.`

³Ja Taavet küsis temalt: 'Kust sa tuled?' Tema vastas: 'Ma olen Iisraeli leerist pääsenud.'

⁴And David saith unto him, `What hath been the matter? declare, I pray thee, to me.` And he saith, that `The people hath fled from the battle, and also a multitude hath fallen of the people, and they die; and also Saul and Jonathan his son have died.`

⁴Ja Taavet ütles temale: 'Mis seal juhtus? Jutusta ometi mulle!' Ja ta vastas: 'Rahvas põgenes lahingust ja rahvast on paljud ka langenud ja surnud; ka Saul ja tema poeg Joonatan on surnud.'

⁵And David saith unto the youth who is declaring [it] to him, `How hast thou known that Saul and Jonathan his son [are] dead?`

⁵Siis küsis Taavet noorelt mehelt, kes temale seda jutustas: 'Kuidas sa tead, et Saul ja tema poeg Joonatan on surnud?'

⁶And the youth who is declaring [it] to him saith, I happened to meet in mount Gilboa, and lo, Saul is leaning on his spear; and lo, the chariots and those possessing horses have followed him;

⁶Ja noor mees, kes temale seda jutustas, vastas: 'Ma juhtusin kogemata Gilboa mäele, ja vaata, Saul toetas ennast oma piigile; aga vaata, sõjavankrid ja ratsanikud kippusid talle ligi.

⁷and he turneth behind him, and seeth me, and calleth unto me, and I say, Here [am] I.

⁷Kui ta ümber pöördus ja mind nägi, siis ta hüüdis mind. Ja ma vastasin: Siin ma olen!

⁸And he saith to me, Who [art] thou? and I say unto him, An Amalekite I [am].`

⁸Ta küsis minult: Kes sa oled? Ja ma vastasin talle: Mina olen amalek.

⁹`And he saith unto me, Stand, I pray thee, over me, and put me to death, for seized me hath the arrow, for all my soul [is] still in me.

⁹Siis ta ütles mulle: Astu nüüd minu juurde ja surma mind, sest mind on tabanud nõrkushoog, kuigi mul on hing alles täiesti sees!

¹⁰And I stand over him, and put him to death, for I knew that he doth not live after his falling, and I take the crown which [is] on his head, and the bracelet which [is] on his arm, and bring them in unto my lord hither.`

¹⁰Siis ma astusin ta juurde ja surmasin tema, sest ma teadsin, et kui ta kukub, siis ta ei jää elama. Ja ma võtsin laubaehte, mis tal peas oli, ja käevõru, mis tal käsivarre ümber oli, ja tõin need siia oma isandale.'

¹¹And David taketh hold on his garments, and rendeth them, and also all the men who [are] with him,

¹¹Siis Taavet haaras kinni oma riietest ja käristas need lõhki, nõndasamuti tegid ka kõik mehed, kes ta juures olid.

¹²and they mourn, and weep, and fast till the evening, for Saul, and for Jonathan his son, and for the people of Jehovah, and for the house of Israel, because they have fallen by the sword.

¹²Ja nad kaeblesid, nutsid ja paastusid õhtuni Sauli ja tema poja Joonatani pärast, ja Issanda rahva ja Iisraeli soo pärast, sellepärast et need olid langenud mõõga läbi.

¹³And David saith unto the youth who is declaring [it] to him, `Whence [art] thou?` and he saith, `Son of a sojourner, an Amalekite, I [am].`

¹³Ja Taavet küsis noorelt mehelt, kes oli temale seda jutustanud: 'Kust sa pärit oled?' Ja see vastas: 'Mina olen võõrsil elava amaleki mehe poeg.'

¹⁴And David saith unto him, `How wast thou not afraid to put forth thy hand to destroy the anointed of Jehovah?`

¹⁴Ja Taavet ütles talle: 'Kuidas sa siis ei kartnud sirutada oma kätt Issanda võitu hukkamiseks?'

¹⁵And David calleth to one of the youths, and saith, `Draw nigh — fall upon him;` and he smiteth him, and he dieth;

¹⁵Ja Taavet kutsus ühe noore mehe ning ütles: 'Tule siia ja mine talle kallale!' Ja see lõi ta maha, nõnda et ta suri.

¹⁶and David saith unto him, `Thy blood [is] on thine own head, for thy mouth hath testified against thee, saying, I — I put to death the anointed of Jehovah.`

¹⁶Ja Taavet ütles temale: 'Sinu veri tulgu su pea peale, sest su oma suu on tunnistanud sinu vastu, öeldes: Mina olen tapnud Issanda võitu.'

¹⁷And David lamenteth with this lamentation over Saul, and over Jonathan his son;

¹⁷Ja Taavet laulis Sauli ja tema poja Joonatani pärast seda nutulaulu

¹⁸and he saith to teach the sons of Judah `The Bow;` lo, it is written on the book of the Upright: —

¹⁸ning ütles, et Juuda poegadele tuleks õpetada 'Ammulaulu'. Vaata, see on kirja pandud Õiglase raamatus:

¹⁹`The Roebuck, O Israel, On thy high places [is] wounded; How have the mighty fallen!

¹⁹'Sinu hiilgus, Iisrael, on maha löödud su küngastel! Kuidas küll on kangelased langenud!

²⁰Declare [it] not in Gath, Proclaim not the tidings in the streets of Ashkelon, Lest they rejoice — The daughters of the Philistines, Lest they exult — The daughters of the Uncircumcised!

²⁰Ärge jutustage seda Gatis, ärge kuulutage Askeloni tänavail, et vilistite tütred ei rõõmutseks, et ümberlõikamatute tütred ei rõkataks!

²¹Mountains of Gilboa! No dew nor rain be on you, And fields of heave-offerings! For there hath become loathsome The shield of the mighty, The shield of Saul — without the anointed with oil.

²¹Gilboa mäed! Ärgu tulgu teie peale ei kastet ega vihma, te ohvripõllud! Sest seal on rüvetatud kangelaste kilbid, Sauli kilp on õliga võidmata.

²²From the blood of the wounded, From the fat of the mighty, The bow of Jonathan Hath not turned backward; And the sword of Saul doth not return empty.

²²Mahalöödute verest, kangelaste rasvast ei hoidunud Joonatani amb, Sauli mõõk ei tulnud tühjalt tagasi.

²³Saul and Jonathan! They are loved and pleasant in their lives, And in their death they have not been parted. Than eagles they have been lighter, Than lions they have been mightier!

²³Saul ja Joonatan, armastatud ja armsad, lahutamatud elus ja surmas! Nad olid kotkastest kiiremad, lõvidest tugevamad.

²⁴Daughters of Israel! for Saul weep ye, Who is clothing you [in] scarlet with delights. Who is lifting up ornaments of gold on your clothing.

²⁴Iisraeli tütred! Nutke Sauli pärast, kes teid riietas kaunistustega purpurisse, kes kinnitas kuldehteid teie riietele!

²⁵How have the mighty fallen In the midst of the battle! Jonathan! on thy high places wounded!

²⁵Kuidas küll on kangelased langenud keset taplust, Joonatan maha löödud su küngastel!

²⁶I am in distress for thee, my brother Jonathan, Very pleasant wast thou to me; Wonderful was thy love to me, Above the love of women!

²⁶Mul on sinu pärast kitsas käes, mu vend Joonatan! Sa olid mulle väga kallis. Naiste armastusest imelisem oli su armastus minu vastu.

²⁷How have the mighty fallen, Yea, the weapons of war perish!`

²⁷Kuidas küll on kangelased langenud ja võitlusrelvad hävinud!'