¹And Joab son of Zeruial knoweth that the heart of the king [is] on Absalom,

¹Kui Joab, Seruja poeg, märkas, et kuninga süda kaldus Absalomi poole,

²and Joab sendeth to Tekoah, and taketh thence a wise woman, and saith unto her, `Feign thyself a mourner, I pray thee, and put on, I pray thee, garments of mourning, and anoint not thyself with oil, and thou hast been as a woman these many days mourning for the dead,

²siis läkitas Joab käsu Tekoasse ja laskis sealt tuua ühe targa naise ning ütles sellele: 'Tee ennast nüüd leinajaks ja pane leinariided selga; ära võia ennast õliga, vaid ole nagu naine, kes on mõnda aega surnu pärast leinanud!

³and thou hast gone unto the king, and spoken unto him, according to this word;` and Joab putteth the words into her mouth.

³Mine siis kuninga juurde ja räägi temale nõnda!' Ja Joab pani temale sõnad suhu.

⁴And the woman of Tekoah speaketh unto the king, and falleth on her face to the earth, and doth obeisance, and saith, `Save, O king.`

⁴Ja Tekoa naine rääkis kuningaga, ta heitis silmili maha ja kummardas ning ütles: 'Kuningas, aita!'

⁵And the king saith to her, `What — to thee?` and she saith, `Truly a widow woman [am] I, and my husband dieth,

⁵Ja kuningas küsis temalt: 'Mis sul vaja on?' Ja ta vastas: 'Oh häda! Ma olen lesknaine, sest mu mees on surnud.

⁶and thy maid-servant hath two sons; and they strive both of them in a field, and there is no deliverer between them, and the one smiteth the other, and putteth him to death;

⁶Su teenijal oli kaks poega; need mõlemad riidlesid väljal ega olnud kedagi, kes neid oleks lahutanud; nii lõi üks teise maha ja tappis tema.

⁷and lo, the whole family hath risen against thy maid-servant, and say, Give up him who smiteth his brother, and we put him to death for the life of his brother whom he hath slain, and we destroy also the heir; and they have quenched my coal which is left — so as not to set to my husband a name and remnant on the face of the ground.`

⁷Ja vaata, kogu suguvõsa on tõusnud su teenija vastu ja nad ütlevad: 'Anna välja see, kes lõi oma venna maha, ja me surmame tema ta venna hinge pärast, kelle ta tappis, ja me hävitame ka pärija!' Nõnda kustutavad nad minu söe, mis veel on säilinud, jätmata mu mehele nime ja järeltulijaid maa peale.'

⁸And the king saith unto the woman, `Go to thine house, and I give charge concerning thee.`

⁸Ja kuningas ütles naisele: 'Mine koju, ma ise annan sinu kohta käsu!'

⁹And the woman of Tekoah saith unto the king, `On me, my lord, O king, [is] the iniquity, and on the house of my father; and the king and his throne [are] innocent.`

⁹Aga Tekoa naine ütles kuningale: 'Mu isand kuningas! Süü jääb minu ja mu isakoja peale, aga kuningas ja tema aujärg on süüta.'

¹⁰And the king saith, `He who speaketh [aught] unto thee, and thou hast brought him unto me, then he doth not add any more to come against thee.`

¹⁰Ja kuningas ütles: 'Kes sulle midagi ütleb, see too minu juurde, siis ta ei puutu enam sinusse!'

¹¹And she saith, `Let, I pray thee, the king remember by Jehovah thy God, that the redeemer of blood add not to destroy, and they destroy not my son;` and he saith, `Jehovah liveth; if there doth fall of the hair of thy son to the earth.`

¹¹Aga naine ütles: 'Mõelgu ometi kuningas Issandale, oma Jumalale, et veritasunõudja ei hävitaks veelgi rohkem ja et mu poega ei hukataks!' Ja kuningas vastas: 'Nii tõesti kui Issand elab, ei pea su poja peast mitte karvagi maha langema!'

¹²And the woman saith, `Let, I pray thee, thy maid-servant speak unto my lord the king a word;` and he saith, `Speak.`

¹²Aga naine ütles: 'Luba ometi, et su teenija räägib mu isandale kuningale veel ühe sõna!' Ja ta vastas: 'Räägi!'

¹³And the woman saith, `And why hast thou thought thus concerning the people of God? yea, the king is speaking this thing as a guilty one, in that the king hath not brought back his outcast;

¹³Ja naine ütles: 'Mispärast sa siis mõtled nõnda Jumala rahva vastu? Sest nõnda rääkides on kuningas ise saanud süüdlaseks, kui kuningas ei lase oma äratõugatut tagasi tulla.

¹⁴for we do surely die, and [are] as water which is running down to the earth, which is not gathered, and God doth not accept a person, and hath devised devices in that the outcast is not outcast by Him.

¹⁴Meie küll sureme ja oleme nagu vesi, mis maha voolab, mida ei saa koguda. Aga Jumal ei taha võtta hinge, vaid mõtleb kindlasti, et äratõugatu ei oleks temast ära tõugatud.

¹⁵`And now that I have come to speak unto the king my lord this word, [it is] because the people made me afraid, and thy maid-servant saith, Let me speak, I pray thee, unto the king; it may be the king doth do the word of his handmaid,

¹⁵Ja kui ma nüüd olen tulnud seda rääkima oma isandale kuningale, siis sellepärast, et rahvas mind hirmutas. Su teenija mõtles: Ma räägin ometi kuningale, vahest kuningas teeb, mis ta teenija räägib.

¹⁶for the king doth hearken to deliver his handmaid out of the paw of the man [seeking] to destroy me and my son together out of the inheritance of God,

¹⁶Küllap kuningas kuuleb ja päästab oma teenija mehe pihust, kes mind koos mu pojaga tahab hävitada Jumala pärisosast.

¹⁷and thy maid-servant saith, Let, I pray thee, the word of my lord the king be for ease; for as a messenger of God so [is] my lord the king, to understand the good and the evil; and Jehovah thy God is with thee.`

¹⁷Ja su teenija mõtles: Mu isanda kuninga sõna ometi rahustab mind, sest mu isand kuningas on otsekui Jumala ingel, kes võtab kuulda head ja kurja. Ja Issand, sinu Jumal, olgu sinuga!'

¹⁸And the king answereth and saith unto the woman, `Do not, I pray thee, hide from me the thing that I am asking thee;` and the woman saith, `Let, I pray thee, my lord the king speak.`

¹⁸Ja kuningas kostis ning ütles naisele: 'Ära ometi mulle salga, mida ma sinult küsin!' Ja naine ütles: 'Mu isand kuningas rääkigu!'

¹⁹And the king saith, `Is the hand of Joab with thee in all this?` And the woman answereth and saith, `Thy soul liveth, my lord, O king, none [doth turn] to the right or to the left from all that my lord the king hath spoken; for thy servant Joab he commanded me, and he put in the mouth of thy maid-servant all these words;

¹⁹Siis küsis kuningas: 'Kas Joabi käsi on sinuga kogu selles asjas?' Ja naine kostis ning ütles: 'Nii tõesti kui su hing elab, mu isand kuningas, ei pääse keegi paremale ega vasakule kõigest sellest, mis mu isand kuningas kõneleb: jah, see on su sulane Joab, kes mind käskis, ja tema pani kõik need sõnad su teenija suhu.

²⁰in order to bring round the appearance of the thing hath thy servant Joab done this thing, and my lord [is] wise, according to the wisdom of a messenger of God, to know all that [is] in the land.`

²⁰Et anda asjale teist nägu, selleks tegi su sulane Joab nõnda. Aga mu isand on tark nagu Jumala ingel, et mõista kõike, mis maa peal on.'

²¹And the king saith unto Joab, `Lo, I pray thee, thou hast done this thing; and go, bring back the young man Absalom.`

²¹Siis ütles kuningas Joabile: 'Vaata nüüd, ma teen seda: mine ja too tagasi nooruk Absalom!'

²²And Joab falleth on his face to the earth, and doth obeisance, and blesseth the king, and Joab saith, `To-day hath thy servant known that I have found grace in thine eyes, my lord, O king, in that the king hath done the word of his servant.`

²²Ja Joab heitis silmili maha ja kummardas ning õnnistas kuningat. Ja Joab ütles: 'Nüüd su sulane teab, et ma olen leidnud armu su silmis, mu isand kuningas, sest kuningas teeb oma sulase sõna järgi.'

²³And Joab riseth and goeth to Geshur, and bringeth in Absalom to Jerusalem,

²³Ja Joab tõusis ning läks Gesurisse ja tõi Absalomi Jeruusalemma.

²⁴and the king saith, `Let him turn round unto his house, and my face he doth not see.` And Absalom turneth round unto his house, and the face of the king he hath not seen.

²⁴Aga kuningas ütles: 'Mingu ta jälle oma kotta, kuid minu palet ta ei näe!' Nõnda läks Absalom jälle oma kotta ega saanud näha kuninga palet.

²⁵And like Absalom there was no man [so] fair in all Israel, to praise greatly; from the sole of his foot even unto his crown there was no blemish in him;

²⁵Aga kogu Iisraelis ei olnud nii ilusat meest kui Absalom, mitte ühtegi, keda nii väga oleks ülistatud: jalatallast pealaeni ei olnud temal midagi viga.

²⁶and in his polling his head — and it hath been at the end of year by year that he polleth [it], for it [is] heavy on him, and he hath polled it — he hath even weighed out the hair of his head — two hundred shekels by the king`s weight.

²⁶Ja kui ta lõikas oma juukseid - ta lõikas neid iga aasta lõpus, sest need muutusid temale nõnda raskeks, et ta pidi lõikama -, siis vaagisid ta juuksed kakssada seeklit kuninga vae järgi.

²⁷And there are born to Absalom three sons, and one daughter, and her name [is] Tamar; she was a woman of a fair appearance.

²⁷Ja Absalomile sündis kolm poega ja üks tütar, Taamar nimi; see oli ilus naine.

²⁸And Absalom dwelleth in Jerusalem two years of days, and the face of the king he hath not seen;

²⁸Ja Absalom elas Jeruusalemmas kaks aastat, aga ta ei näinud kuninga palet.

²⁹and Absalom sendeth unto Joab, to send him unto the king, and he hath not been willing to come unto him; and he sendeth again a second time, and he hath not been willing to come.

²⁹Siis Absalom läkitas Joabile järele, et saata teda kuninga juurde, aga ta ei tahtnud tulla tema juurde. Ta läkitas veel teist korda, aga Joab ei tahtnud tulla.

³⁰And he saith unto his servants, `See, the portion of Joab [is] by the side of mine, and he hath barley there; go, and burn it with fire;` and the servants of Absalom burn the portion with fire.

³⁰Siis ütles ta oma sulastele: 'Vaadake, Joabi põlluosa on minu oma kõrval ja temal on seal odrad peal. Minge ja süüdake see tulega põlema!' Ja Absalomi sulased süütasid põlluosa tulega põlema.

³¹And Joab riseth and cometh unto Absalom in the house, and saith unto him, `Why have thy servants burned the portion that I have with fire?`

³¹Siis Joab võttis kätte ning tuli Absalomi juurde ta kotta ja küsis temalt: 'Mispärast on su sulased süüdanud tulega põlema minu põlluosa?'

³²And Absalom saith unto Joab, `Lo, I sent unto thee, saying, Come hither, and I send thee unto the king to say, Why have I come in from Geshur? — good for me while I [am] there — and now, let me see the king`s face, and if there is in me iniquity then thou hast put me to death.`

³²Ja Absalom vastas Joabile: 'Vaata, ma läkitasin su juurde ja ütlesin: Tule siia, et ma saaksin sind saata kuningalt küsima: Mispärast ma pidin Gesurist ära tulema? Mul oleks parem, kui ma oleksin seal. Ma tahan nüüd näha kuninga palet! Aga kui minus on süü, siis surmaku ta mind!'

³³And Joab cometh unto the king, and declareth [it] to him, and he calleth unto Absalom, and he cometh unto the king, and boweth himself to him, on his face, to the earth, before the king, and the king giveth a kiss to Absalom.

³³Ja Joab läks kuninga juurde ning jutustas seda temale. Ja tema kutsus Absalomi, ja ta tuli kuninga juurde ning kummardas kuninga ette silmili maha; ja kuningas andis Absalomile suud.