¹And it cometh to pass afterwards, that Absalom prepareth for himself a chariot, and horses, and fifty men are running before him;

¹Ja pärast seda sündis, et Absalom hankis enesele vankri ja hobused ning viiskümmend meest, kes jooksid tema ees.

²and Absalom hath risen early, and stood by the side of the way of the gate, and it cometh to pass, every man who hath a pleading to come unto the king for judgment, that Absalom calleth unto him, and saith, `Of what city [art] thou?` and he saith, `Of one of the tribes of Israel [is] thy servant.`

²Ja Absalomil oli kombeks tõusta vara ja seista värava ligidal tee ääres; igaühe, kes riiuasja pärast pidi tulema kuninga juurde kohtusse, kutsus Absalom enese juurde ja küsis: 'Kust linnast sa oled?' Ja kui ta vastas: 'Su sulane on ühest Iisraeli suguharust',

³And Absalom saith unto him, `See, thy matters [are] good and straightforward — and there is none hearkening to thee from the king.`

³siis ütles Absalom temale: 'Vaata, su asjad on head ja õiged, aga kuninga juures pole sul kedagi, kes sind kuulda võtaks.'

⁴And Absalom saith, `Who doth make me a judge in the land, that unto me doth come every man who hath a plea and judgment? — then I have declared him righteous.`

⁴Ja Absalom jätkas: 'Mind peaks küll pandama maale kohtumõistjaks! Siis tuleks igaüks, kellel on riiu- või kohtuasi, minu juurde ja mina mõistaksin temale õigust.'

⁵And it hath come to pass, in the drawing nearing of any one to bow himself to him, that he hath put forth his hand, and laid hold on him, and given a kiss to him;

⁵Ja kui keegi ligines teda kummardama, siis ta sirutas oma käe välja ja haaras temast kinni ning andis temale suud.

⁶and Absalom doth according to this thing to all Israel who come in for judgment unto the king, and Absalom stealeth the heart of the men of Israel.

⁶Nõnda tegi Absalom kõigi Iisraeli lastega, kes tulid kuninga juurde kohtusse, ja nõnda varastas Absalom Iisraeli meeste südamed.

⁷And it cometh to pass, at the end of forty years, that Absalom saith unto the king, `Let me go, I pray thee, and I complete my vow, that I vowed to Jehovah in Hebron,

⁷Ja nelja aasta pärast ütles Absalom kuningale: 'Luba mind nüüd minna ja tasuda Hebronis tõotus, mille ma olen andnud Issandale!

⁸for a vow hath thy servant vowed in my dwelling in Geshur, in Aram, saying, If Jehovah doth certainly bring me back to Jerusalem, then I have served Jehovah.`

⁸Sest su sulane andis tõotuse, kui ma elasin Süürias Gesuris, öeldes: Kui Issand viib mind tõesti tagasi Jeruusalemma, siis ma teenin Issandat.'

⁹And the king saith to him, `Go in peace;` and he riseth and goeth to Hebron,

⁹Ja kuningas ütles temale: 'Mine rahuga!' Ja ta võttis kätte ning läks Hebronisse.

¹⁰and Absalom sendeth spies through all the tribes of Israel, saying, `At your hearing the voice of the trumpet, then ye have said, Absalom hath reigned in Hebron.`

¹⁰Aga Absalom läkitas maakuulajaid ütlema kõigile Iisraeli suguharudele: 'Kui te kuulete sarvehäält, siis öelge: Absalom on saanud Hebronis kuningaks!'

¹¹And with Absalom have gone two hundred men, out of Jerusalem, invited ones, and they are going in their simplicity, and have not known anything;

¹¹Ja Absalomiga koos läks Jeruusalemmast kakssada meest, kes olid kutsutud; need läksid paha aimamata ega teadnud midagi kogu asjast.

¹²and Absalom sendeth Ahithophel the Gilonite, a counsellor of David, out of his city, out of Gilo, in his sacrificing sacrifices; and the conspiracy is strong, and the people are going and increasing with Absalom.

¹²Kui Absalom tapaohvreid ohverdas, läkitas ta giilolase Ahitofeli, Taaveti nõuandja, tema linnast Giilost. Ja vandenõu kõvenes ning üha enam rahvast läks üle Absalomi poole.

¹³And he who is declaring tidings cometh in unto David, saying, `The heart of the men of Israel hath been after Absalom.`

¹³Aga üks teatetooja tuli Taavetile ütlema: 'Iisraeli meeste südamed hoiavad Absalomi poole.'

¹⁴And David saith to all his servants who [are] with him in Jerusalem, `Rise, and we flee, for we have no escape from the face of Absalom; haste to go, lest he hasten, and have overtaken us, and forced on us evil, and smitten the city by the mouth of the sword.`

¹⁴Siis ütles Taavet kõigile oma sulastele, kes olid koos temaga Jeruusalemmas: 'Tõuskem ja põgenegem, sest muidu pole meil pääsu Absalomi eest! Rutakem minekule, et ta äkitselt ei saaks meid kätte, ei tooks meile õnnetust ega lööks linna mõõgateraga maha!'

¹⁵And the servants of the king say unto the king, `According to all that my lord the king chooseth — lo, thy servants [do].`

¹⁵Ja kuninga sulased ütlesid kuningale: 'Vaata, su sulased on valmis kõigeks, mida mu isand kuningas peab paremaks.'

¹⁶And the king goeth out, and all his household at his feet, and the king leaveth ten women — concubines — to keep the house.

¹⁶Ja kuningas läks välja ning tema kannul kogu ta pere; aga kuningas jättis kümme liignaist koda hoidma.

¹⁷And the king goeth out, and all the people at his feet, and they stand still at the farthest off house.

¹⁷Kui kuningas läks välja ning tema kannul kogu rahvas, siis jäid nad peatuma viimase koja juurde.

¹⁸And all his servants are passing on at his side, and all the Cherethite, and all the Pelethite, and all the Gittites, six hundred men who came at his feet from Gath, are passing on at the front of the king.

¹⁸Ja kõik ta sulased läksid ta kõrvalt mööda; samuti läksid kuninga eest mööda kõik kreedid ja pleedid, ja kõik gatlased, kuussada meest, kes olid tulnud tema kannul Gatist.

¹⁹And the king saith unto Ittai the Gittite, `Why dost thou go — thou also — with us? turn back — and abide with the king, for thou [art] a stranger, and also an exile thou — to thy place.

¹⁹Ja kuningas ütles gatlasele Ittaile: 'Miks sinagi tuled koos meiega? Pöördu tagasi ja jää kuninga juurde, sest sina oled võõras, pealegi pagulane oma kodupaigast!

²⁰Yesterday [is] thy coming in, and to-day I move thee to go with us, and I am going on that which I am going! — turn back, and take back thy brethren with thee, — kindness and truth.`

²⁰Eile sa tulid ja täna peaksin laskma sind hulkuda koos meiega? Lähen ju minagi üksnes, kuhu saan. Mine tagasi ja vii oma vennad enesega tagasi helduse ning ustavusega!'

²¹And Ittai answereth the king and saith, `Jehovah liveth, and my lord the king liveth, surely in the place where my lord the king is — if for death, if for life, surely there is thy servant.`

²¹Aga Ittai kostis kuningale ja ütles: 'Nii tõesti kui Issand elab, ja nii tõesti kui mu isand kuningas elab: paigas, kus on mu isand kuningas, olgu surmaks või eluks, seal tahab olla ka su sulane!'

²²And David saith unto Ittai, `Go and pass over;` and Ittai the Gittite passeth over, and all his men, and all the infants who [are] with him.

²²Ja Taavet ütles Ittaile: 'Tule siis ja mine edasi!' Ja gatlane Ittai läks edasi ja kõik ta mehed ja väetid, kes olid koos temaga.

²³And all the land are weeping — a great voice, and all the people are passing over; and the king is passing over through the brook Kidron, and all the people are passing over on the front of the way of the wilderness;

²³Ja kogu maa nuttis suure häälega, kui kõik rahvas mööda läks. Ja kuningas läks üle Kidroni jõe, samuti läks üle kõik rahvas kõrbe suunas.

²⁴and lo, also Zadok, and all the Levites with him, bearing the ark of the covenant of God, and they make the ark of God firm, and Abiathar goeth up, till the completion of all the people to pass over out of the city.

²⁴Ja vaata, seal olid ka Saadok ja kõik leviidid koos temaga - need kandsid Jumala seaduselaegast; ja nad panid Jumala laeka maha ning Ebjatar ohverdas, kuni kõik rahvas linnast oli viimseni üle läinud.

²⁵And the king saith to Zadok, `Take back the ark of God to the city; if I find grace in the eyes of Jehovah, then He hath brought me back, and shewn me it and His habitation;

²⁵Ja kuningas ütles Saadokile: 'Vii Jumala laegas tagasi linna! Kui ma Issanda silmis armu leian, siis ta toob mu tagasi ja laseb mind näha seda ja selle asupaika.

²⁶and if thus He say, I have not delighted in thee; here [am] I, He doth to me as [is] good in His eyes.`

²⁶Aga kui ta ütleb nõnda: Mul pole sinust head meelt, siis vaata, siin ma olen, tema tehku minuga, nagu ta silmis hea on!'

²⁷And the king saith unto Zadok the priest, `Art thou a seer? turn back to the city in peace, and Ahimaaz thy son, and Jonathan son of Abiathar, your two sons with you;

²⁷Ja kuningas ütles preester Saadokile: 'Kas sa näed? Mine rahuga tagasi linna, ja sinu poeg Ahimaats ja Ebjatari poeg Joonatan, teie mõlema pojad koos teiega!

²⁸see ye, I am tarrying in the plains of the wilderness till the coming in of a word from you to declare to me.`

²⁸Vaata, ma viivitan kõrbe lähistel, kuni teilt tuleb sõna mulle teadmiseks.'

²⁹And Zadok taketh back — and Abiathar — the ark of God to Jerusalem, and they abide there.

²⁹Siis viisid Saadok ja Ebjatar Jumala laeka tagasi Jeruusalemma ning jäid sinna.

³⁰And David is going up in the ascent of the olives, going up and weeping, and he hath the head covered, and he is going barefooted, and all the people who [are] with him have covered each his head, and have gone up, going up and weeping;

³⁰Aga Taavet läks üles Õlimäele, läks ja nuttis, ta pea oli kaetud ja ta käis paljajalu; ja kõik koos temaga olev rahvas oli katnud oma pea, ja nad läksid üles ning nutsid lakkamata.

³¹and David declared, saying, `Ahithophel [is] among the conspirators with Absalom;` and David saith, `Make foolish, I pray Thee, the counsel of Ahithophel, O Jehovah.`

³¹Kui Taavetile teatati ja öeldi: 'Ahitofel on vandenõulaste hulgas Absalomi juures', siis ütles Taavet: 'Issand, pööra ometi Ahitofeli nõu rumaluseks!'

³²And it cometh to pass, David hath come unto the top, where he boweth himself to God, and lo, to meet him [is] Hushai the Archite, his coat rent, and earth on his head;

³²Ja kui Taavet jõudis mäetippu, kus Jumalat kummardati, vaata, siis tuli temale vastu arklane Huusai, kuub lõhki käristatud ja mulda pea peal.

³³and David saith to him, `If thou hast passed on with me then thou hast been on me for a burden,

³³Ja Taavet ütles temale: 'Kui sa tuled koos minuga, siis sa oled mulle koormaks.

³⁴and if to the city thou dost turn back, and hast said to Absalom, Thy servant I am, O king; servant of thy father I [am] also hitherto, and now, I [am] also thy servant; then thou hast made void for me the counsel of Ahithophel;

³⁴Aga kui sa lähed tagasi linna ja ütled Absalomile: Kuningas, ma tahan olla su sulane. Varem olin ma su isa sulane, aga nüüd tahan ma olla sinu sulane - siis sa võid mind aidata ja teha tühjaks Ahitofeli nõu.

³⁵and are there not with thee there Zadok and Abiathar the priests? and it hath been, the whole of the matter that thou hearest from the house of the king thou dost declare to Zadok and to Abiathar the priests.

³⁵Eks ole seal koos sinuga preestrid Saadok ja Ebjatar? Kõik, mida sa siis kuningakojast kuuled, jutusta preestritele Saadokile ja Ebjatarile!

³⁶Lo, there with them [are] their two sons, Ahimaaz to Zadok, and Jonathan to Abiathar, and ye have sent by their hand unto me anything that ye hear.`

³⁶Vaata, seal on nende juures nende kaks poega, Saadokil Ahimaats ja Ebjataril Joonatan, ja nende kaudu te võite mulle läkitada kõik sõnumid, mida te kuulete.'

³⁷And Hushai, David`s friend, cometh in to the city, and Absalom cometh in to Jerusalem.

³⁷Ja Taaveti sõber Huusai tuli linna just siis, kui Absalom jõudis Jeruusalemma.