¹And David hath passed on a little from the top, and lo, Ziba, servant of Mephibosheth — to meet him, and a couple of asses saddled, and upon them two hundred loaves, and a hundred bunches of raisins, and a hundred [of] summer-fruit, and a bottle of wine.

¹Kui Taavet oli mäetipust läinud pisut edasi, vaata, siis tuli temale vastu Mefiboseti sulane Siiba paari saduldatud eesliga, kelle seljas oli kakssada leiba, sada rosinakakku, sada viigimarjakakku ja lähker veini.

²And the king saith unto Ziba, `What — these to thee?` and Ziba saith, `The asses for the household of the king to ride on, and the bread and the summer-fruit for the young men to eat, and the wine for the wearied to drink in the wilderness.`

²Kuningas küsis Siibalt: 'Milleks on sul need?' Ja Siiba vastas: 'Eeslid on kuninga perele ratsutamiseks, leib ja viigimarjakakud sulastele söömiseks ja vein kõrbes väsinuile joomiseks.'

³And the king saith, `And where [is] the son of thy lord?` and Ziba saith unto the king, `Lo, he is abiding in Jerusalem, for he said, To-day do the house of Israel give back to me the kingdom of my father.`

³Ja kuningas küsis: 'Aga kus on su isanda poeg?' Ja Siiba vastas kuningale: 'Vaata, tema jäi Jeruusalemma, sest ta ütles: Nüüd annab Iisraeli sugu mulle tagasi mu isa kuningriigi.'

⁴And the king saith to Ziba, `Lo, thine [are] all that Mephibosheth hath;` and Ziba saith, `I have bowed myself — I find grace in thine eyes, my lord, O king.`

⁴Siis ütles kuningas Siibale: 'Vaata, kõik, mis on Mefiboseti oma, saab sinule.' Ja Siiba ütles: 'Ma kummardan, lase mind armu leida su silmis, isand kuningas!'

⁵And king David hath come in unto Bahurim, and lo, thence a man is coming out, of the family of the house of Saul, and his name [is] Shimei, son of Gera, he cometh out, coming out and reviling;

⁵Kui kuningas Taavet jõudis Bahuurimisse, vaata, siis tuli sealt välja mees Sauli perekonna suguvõsast, Simei nimi, Geera poeg; ta tuli ja sajatas üha

⁶and he stoneth David with stones, and all the servants of king David, and all the people, and all the mighty men on his right and on his left.

⁶ning viskas kividega Taavetit ja kuningas Taaveti kõiki sulaseid, kuigi kogu rahvas ja kõik kangelased olid temast paremal ja vasakul.

⁷And thus said Shimei in his reviling, `Go out, go out, O man of blood, and man of worthlessness!

⁷Ja sajatades ütles Simei nõnda: 'Mine ära, mine ära, sina veremees ja kõlvatu!

⁸Jehovah hath turned back on thee all the blood of the house of Saul, in whose stead thou hast reigned, and Jehovah doth give the kingdom in to the hand of Absalom thy son; and lo, thou [art] in thine evil, for a man of blood thou [art].`

⁸Issand tasub sulle kõik Sauli soo vere, kelle asemel sa oled saanud kuningaks. Issand annab kuningriigi su poja Absalomi kätte. Jah, vaata, nüüd oled sa ise õnnetuses, sest sa oled veremees.'

⁹And Abishai son of Zeruiah saith unto the king, `Why doth this dead dog revile my lord the king? let me pass over, I pray thee, and I turn aside his head.`

⁹Abisai, Seruja poeg, ütles kuningale: 'Miks tohib see surnud koer sajatada mu isandat kuningat? Luba ma lähen ja raiun ta pea maha!'

¹⁰And the king saith, `What — to me and to you, O sons of Zeruiah? for — let him revile; even because Jehovah hath said to him, Revile David; and who saith, Wherefore hast Thou done so?`

¹⁰Aga kuningas vastas: 'Mis on teil minuga tegemist, Seruja pojad? Kui ta sajatab ja kui Issand on temale öelnud: Sajata Taavetit!, kes siis tohib küsida: Miks sa teed nõnda?'

¹¹And David saith unto Abishai, and unto all his servants, `Lo, my son who came out of my bowels is seeking my life, and also surely now the Benjamite; leave him alone, and let him revile, for Jehovah hath said [so] to him;

¹¹Ja Taavet ütles Abisaile ja kõigile oma sulaseile: 'Vaata, minu oma poeg, kes mu niudeist on välja tulnud, nõuab mu hinge, saati siis nüüd see benjaminlane. Jätke ta rahule ja las ta sajatab, sest Issand on teda käskinud!

¹²it may be Jehovah doth look on mine affliction, and Jehovah hath turned back to me good for his reviling this day.`

¹²Vahest Issand vaatab mu viletsuse peale ja vahest Issand tasub mulle heaga tema tänase sajatuse asemel?'

¹³And David goeth with his men in the way, and Shimei is going at the side of the hill over-against him, going on, and he revileth, and stoneth with stones over-against him, and hath dusted with dust.

¹³Siis läksid Taavet ja tema mehed mööda teed, kuna Simei käis piki mäekülge temaga kohakuti; ta sajatas minnes, viskas kive ja pildus liiva, olles temaga kohakuti.

¹⁴And the king cometh in, and all the people who [are] with him, wearied, and they are refreshed there.

¹⁴Ja kuningas tuli väsinult koos kõige rahvaga, kes oli tema juures, ja tõmbas seal hinge tagasi.

¹⁵And Absalom and all the people, the men of Israel, have come in to Jerusalem, and Ahithophel with him,

¹⁵Aga Absalom ja kõik rahvas, Iisraeli mehed, olid tulnud Jeruusalemma; ja Ahitofel oli koos temaga.

¹⁶and it cometh to pass, when Hushai the Archite, David`s friend, hath come unto Absalom, that Hushai saith unto Absalom, `Let the king live! let the king live!`

¹⁶Kui arklane Huusai, Taaveti sõber, tuli Absalomi juurde, siis ütles Huusai Absalomile: 'Elagu kuningas! Elagu kuningas!'

¹⁷And Absalom saith unto Hushai, `This thy kindness with thy friend! why hast thou not gone with thy friend?`

¹⁷Aga Absalom ütles Huusaile: 'Niisugune on siis su ustavus oma sõbra vastu! Mispärast sa ei läinud koos oma sõbraga?'

¹⁸And Hushai saith unto Absalom, `Nay, for he whom Jehovah hath chosen, and this people, even all the men of Israel, his I am, and with him I abide;

¹⁸Ja Huusai vastas Absalomile: 'Ei, ainult keda Issand ja see rahvas ja kõik Iisraeli mehed on valinud, selle oma ma tahan olla ja selle juurde jääda!

¹⁹and secondly, for whom do I labour? is it not before his son? as I served before thy father so am I before thee.`

¹⁹Ja teiseks: keda ma peaksin siis teenima? Kas mitte tema poega? Nõnda nagu ma olen teeninud su isa, nõnda ma tahan teenida sindki!'

²⁰And Absalom saith unto Ahithophel, `Give for you counsel what we do.`

²⁰Siis ütles Absalom Ahitofelile: 'Andke nõu, mida peaksime tegema?'

²¹And Ahithophel saith unto Absalom, `Go in unto the concubines of thy father, whom he left to keep the house, and all Israel hath heard that thou hast been abhorred by thy father, and the hands of all who [are] with thee have been strong.`

²¹Ja Ahitofel vastas Absalomile: 'Mine oma isa liignaiste juurde, keda ta on jätnud koda hoidma. Siis saab kogu Iisrael kuulda, et sa oled ennast teinud oma isale vastikuks, ja kõik, kes su juures on, saavad julgust!'

²²And they spread out for Absalom the tent on the roof, and Absalom goeth in unto the concubines of his father before the eyes of all Israel.

²²Siis löödi Absalomile katuse peale telk üles, ja Absalom läks oma isa liignaiste juurde kogu Iisraeli silma all.

²³And the counsel of Ahithophel which he counselled in those days [is] as [when] one inquireth at the word of God; so [is] all the counsel of Ahithophel both to David and to Absalom.

²³Ja Ahitofeli nõu, mida ta neil päevil andis, oli nagu Jumalalt saadud vastus; niisugune oli iga Ahitofeli nõuanne, niihästi Taavetile kui Absalomile.