¹And David inspecteth the people who [are] with him, and setteth over them heads of thousands and heads of hundreds,

¹Ja Taavet luges üle rahva, kes tema juures oli, ja pani neile pealikud tuhandete ja sadade üle.

²and David sendeth the third of the people by the hand of Joab, and the third by the hand of Abishai, son of Zeruiah, brother of Joab, and the third by the hand of Ittai the Gittite, and the king saith unto the people, `I certainly go out — I also — with you.`

²Siis läkitas Taavet rahva välja: kolmandiku Joabi juhatusel, kolmandiku Seruja poja Abisai, Joabi venna juhatusel ja kolmandiku gatlase Ittai juhatusel. Ja kuningas ütles rahvale: 'Ka mina ise tulen koos teiega.'

³And the people say, `Thou dost not go out, for if we utterly flee, they do not set [their] heart upon us; and if half of us die, they do not set [their] heart unto us — for now like us [are] ten thousand; and now, better that thou be to us from the city for an helper.`

³Aga rahvas ütles: 'Ära tule! Sest kui me peaksime põgenema, siis ei hoolita meist; ja isegi kui pooled meist saavad surma, ei hoolita meist; aga sina oled nagu kümme tuhat meiesugust. Seepärast on nüüd parem, kui sa linnast meile appi tuled.'

⁴And the king saith unto them, `That which is good in your eyes I do;` and the king standeth at the side of the gate, and all the people have gone out by hundreds and by thousands,

⁴Siis ütles kuningas neile: 'Ma teen, nagu teie meelest hea on.' Ja kuningas jäi seisma värava kõrvale, kõik rahvas aga läks välja sadade ja tuhandete kaupa.

⁵and the king chargeth Joab, and Abishai, and Ittai, saying, `Gently — for me, for the youth, for Absalom;` and all the people heard in the king`s charging all the heads concerning Absalom.

⁵Ja kuningas käskis Joabi, Abisaid ja Ittaid, öeldes: 'Olge heatahtlikud nooruk Absalomi vastu!' Ja kõik rahvas kuulis, kuidas kuningas andis kõigile pealikuile käsu Absalomi pärast.

⁶And the people goeth out into the field to meet Israel, and the battle is in a forest of Ephraim;

⁶Nõnda läks rahvas väljale Iisraeli vastu ja taplus toimus Efraimi metsas.

⁷and smitten there are the people of Israel before the servants of David, and the smiting there is great on that day — twenty thousand;

⁷Seal löödi Iisraeli rahvas maha Taaveti sulaste ees ja seal sündis sel päeval suur kaotus - kakskümmend tuhat meest.

⁸and the battle is there scattered over the face of all the land, and the forest multiplieth to devour among the people more than those whom the sword hath devoured in that day.

⁸Taplus levis seal üle kogu maa-ala ja mets neelas sel päeval rohkem rahvast kui mõõk.

⁹And Absalom meeteth before the servants of David, and Absalom is riding on the mule, and the mule cometh in under an entangled bough of the great oak, and his head taketh hold on the oak, and he is placed between the heavens and the earth, and the mule that [is] under him hath passed on.

⁹Siis sattus Absalom Taaveti sulaste ette. Absalom ratsutas muula seljas, ja kui muul jõudis suure oksliku tamme alla, siis jäi Absalom peadpidi tamme külge, jäädes rippuma taeva ja maa vahele, kuna muul läks tema alt edasi.

¹⁰And one man seeth, and declareth to Joab, and saith, `Lo, I saw Absalom hanged in an oak.`

¹⁰Üks mees nägi seda ja teatas Joabile ning ütles: 'Vaata, ma nägin Absalomi tamme küljes rippuvat!'

¹¹And Joab saith to the man who is declaring [it] to him, `And lo, thou hast seen — and wherefore didst thou not smite him there to the earth — and on me to give to thee ten silverlings and one girdle?`

¹¹Ja Joab ütles mehele, kes temale teatas: 'Vaata, kui sa nägid seda, miks sa siis ei löönud teda seal maha? Siis oleks mu kohus olnud anda sulle kümme hõbeseeklit ja vöö.'

¹²And the man saith unto Joab, `Yea, though I am weighing on my hand a thousand silverlings, I do not put forth my hand unto the son of the king; for in our ears hath the king charged thee, and Abishai, and Ittai, saying, Observe ye who [is] against the youth — against Absalom;

¹²Aga mees vastas Joabile: 'Isegi kui ma vaeksin enesele pihku tuhat hõbeseeklit, ei pistaks ma oma kätt kuningapoja külge, sest kuningas andis meie kuuldes käsu sinule, Abisaile ja Ittaile, öeldes: Pange, kes see iial oleks, nooruk Absalomi tähele!

¹³or I had done against my soul a vain thing, and no matter is hid from the king, and thou — thou dost station thyself over-against.`

¹³Või oleksin pidanud talitama petlikult? Aga ükski asi ei jää ju varjule kuninga eest ja sa ise oleksid siis seisnud eemal.'

¹⁴And Joab saith, `Not right — I tarry before thee;` and he taketh three darts in his hand, and striketh them into the heart of Absalom, while he [is] alive, in the midst of the oak.

¹⁴Siis ütles Joab: 'Mina ei saa nõnda su ees oodata.' Ja ta võttis kätte kolm oda ning torkas need Absalomile südamesse, kui ta tamme küljes oli alles elus.

¹⁵And they go round — ten youths bearing weapons of Joab — and smite Absalom, and put him to death.

¹⁵Ja kümme noort meest, Joabi sõjariistade kandjad, astusid tema ümber ja lõid Absalomi ning surmasid tema.

¹⁶And Joab bloweth with a trumpet, and the people turneth back from pursuing after Israel, for Joab hath kept back the people;

¹⁶Siis puhus Joab sarve ja rahvas pöördus tagasi Iisraeli jälitamast, sest Joab peatas rahva.

¹⁷and they take Absalom and cast him in the forest unto the great pit, and set up over him a very great heap of stones, and all Israel have fled — each to his tent.

¹⁷Ja nad võtsid Absalomi ning viskasid ta metsas ühte suurde kaevandisse ja kuhjasid tema peale väga suure kivihunniku. Ja kogu Iisrael põgenes, igaüks oma telki.

¹⁸And Absalom hath taken, and setteth up for himself in his life, the standing-pillar that [is] in the king`s valley, for he said, `I have no son to cause my name to be remembered;` and he calleth the standing-pillar by his own name, and it is called `The monument of Absalom` unto this day.

¹⁸Aga Absalom oli võtnud ja püstitanud enesele oma eluajal samba, mis on Kuningaorus, sest ta ütles: 'Mul ei ole poega mu nime mälestuseks.' Ta nimetas samba oma nimega ja seda hüütakse tänapäevani 'Absalomi mälestusmärgiks'.

¹⁹And Ahimaaz son of Zadok said, `Let me run, I pray thee, and I bear the king tidings, for Jehovah hath delivered him out of the hand of his enemies;`

¹⁹Ja Ahimaats, Saadoki poeg, ütles: 'Ma jooksen nüüd ja viin kuningale rõõmusõnumi, et Issand on nõutanud temale õiguse tema vaenlaste käest.'

²⁰and Joab saith to him, `Thou art not a man of tidings this day, but thou hast borne tidings on another day, and this day thou dost not bear tidings, because the king`s son [is] dead.`

²⁰Aga Joab ütles temale: 'Täna ei ole sa rõõmusõnumi kuulutaja; mõnel muul päeval saad sa viia rõõmusõnumi, aga täna ei saa sa viia rõõmusõnumit, sest kuningapoeg on ju surnud.'

²¹And Joab saith to Cushi, `Go, declare to the king that which thou hast seen;` and Cushi boweth himself to Joab, and runneth.

²¹Siis ütles Joab ühele etiooplasele: 'Mine teata kuningale, mida sa oled näinud!' Ja etiooplane kummardas Joabile ning hakkas jooksma.

²²And Ahimaaz son of Zadok addeth again, and saith unto Joab, `And whatever it be, let me run, I pray thee, I also, after the Cushite.` And Joab saith, `Why [is] this — thou art running, my son, and for thee there are no tidings found?` —

²²Aga Ahimaats, Saadoki poeg, jätkas veel ning ütles Joabile: 'Saagu mis saab, luba ma jooksen ka etiooplasele järele!' Aga Joab ütles: 'Miks siis sina tahad joosta, mu poeg? Sinule ei maksta ju rõõmusõnumi tooja tasu!'

²³`And, whatever it be, [said he,] let me run.` And he saith to him, `Run;` and Ahimaaz runneth the way of the circuit, and passeth by the Cushite.

²³Ta vastas: 'Saagu mis saab, ma jooksen!' Siis ta ütles temale: 'Jookse!' Ja Ahimaats jooksis Lagendiku teed ning möödus etiooplasest.

²⁴And David is sitting between the two gates, and the watchman goeth unto the roof of the gate, unto the wall, and lifteth up his eyes, and looketh, and lo, a man running by himself.

²⁴Taavet istus kahe värava vahel. Kui vahimees läks müüri peale värava katusele ja tõstis oma silmad üles ning vaatas, ennäe, siis tuli üksik mees joostes.

²⁵And the watchman calleth, and declareth to the king, and the king saith, `If by himself, tidings [are] in his mouth;` and he cometh, coming on and drawing near.

²⁵Ja vahimees hüüdis ning teatas kuningale. Ja kuningas ütles: 'Kui ta on üksinda, siis on tal head sõnumid suus.' Ja mees tuli üha ligemale.

²⁶And the watchman seeth another man running, and the watchman calleth unto the gatekeeper, and saith, `Lo, a man running by himself;` and the king saith, `Also this one is bearing tidings.`

²⁶Siis nägi vahimees teist meest jooksvat; ja vahimees hüüdis väravahoidjale ning ütles: 'Ennäe, veel üks mees jookseb üksinda!' Aga kuningas ütles: 'Ka see toob häid sõnumeid.'

²⁷And the watchman saith, `I see the running of the first as the running of Ahimaaz son of Zadok.` And the king saith, `This [is] a good man, and with good tidings he cometh.`

²⁷Ja vahimees ütles: 'Ma näen esimese jooksust, et see on Saadoki poja Ahimaatsi jooksu moodi.' Ja kuningas ütles: 'See on hea mees ja ta tuleb hea sõnumiga.'

²⁸And Ahimaaz calleth and saith unto the king, `Peace;` and he boweth himself to the king, on his face, to the earth, and saith, `Blessed [is] Jehovah thy God who hath shut up the men who lifted up their hand against my lord the king.`

²⁸Ja Ahimaats hüüdis ning ütles kuningale: 'Rahu!' Siis ta kummardas kuninga ette silmili maha ja ütles: 'Kiidetud olgu Issand, sinu Jumal, kes andis kätte need mehed, kes tõstsid oma käed mu isanda kuninga vastu!'

²⁹And the king saith, `Peace to the youth — to Absalom?` And Ahimaaz saith, `I saw the great multitude, at the sending away of the servant of the king, even thy servant [by] Joab, and I have not known what [it is].`

²⁹Kuningas küsis: 'Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?' Ja Ahimaats vastas: 'Ma nägin suurt möllu, kui Joab läkitas kuninga sulase ja minu, sinu sulase, aga ma ei tea, mis see oli.'

³⁰And the king saith, `Turn round, station thyself here;` and he turneth round and standeth still.

³⁰Ja kuningas ütles: 'Astu kõrvale ja seisa seal!' Ja ta astus kõrvale ning jäi sinna seisma.

³¹And lo, the Cushite hath come, and the Cushite saith, `Let tidings be proclaimed, my lord, O king; for Jehovah hath delivered thee to-day out of the hand of all those rising up against thee.`

³¹Ja vaata, etiooplane tuli. Ja etiooplane ütles: 'Võtku mu isand kuningas kuulda häid sõnumeid, sest Issand on täna nõutanud sulle õiguse kõigi käest, kes olid tõusnud su vastu!'

³²And the king saith unto the Cushite, `Peace to the youth — to Absalom?` And the Cushite saith, `Let them be — as the youth — the enemies of my lord the king, and all who have risen up against thee for evil.`

³²Kuningas küsis etiooplaselt: 'Kas nooruk Absalomi käsi käib hästi?' Ja etiooplane vastas: 'Sündigu mu isanda kuninga vaenlastega ja kõigiga, kes tõusevad sulle kurja tegema, nõnda nagu sündis selle noorukiga!'

³³And the king trembleth, and goeth up on the upper chamber of the gate, and weepeth, and thus he hath said in his going, `My son! Absalom my son; my son Absalom; oh that I had died for thee, Absalom, my son, my son.`