¹And Abraham [is] old, he hath entered into days, and Jehovah hath blessed Abraham in all [things];

¹Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

²and Abraham saith unto his servant, the eldest of his house, who is ruling over all that he hath, `Put, I pray thee, thy hand under my thigh,

²siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: 'Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

³and I cause thee to swear by Jehovah, God of the heavens, and God of the earth, that thou dost not take a wife for my son from the daughters of the Canaanite, in the midst of whom I am dwelling;

³Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

⁴but unto my land and unto my kindred dost thou go, and hast taken a wife for my son, for Isaac.`

⁴vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!'

⁵And the servant saith unto him, `It may be the woman is not willing to come after me unto this land; do I at all cause thy son to turn back unto the land from whence thou camest out?`

⁵Aga sulane ütles temale: 'Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?'

⁶And Abraham saith unto him, `Take heed to thyself, lest thou cause my son to turn back thither;

⁶Siis ütles Aabraham temale: 'Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

⁷Jehovah, God of the heavens, who hath taken me from the house of my father, and from the land of my birth, and who hath spoken to me, and who hath sworn to me, saying, To thy seed I give this land, He doth send His messenger before thee, and thou hast taken a wife for my son from thence;

⁷Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

⁸and if the woman be not willing to come after thee, then thou hast been acquitted from this mine oath: only my son thou dost not cause to turn back thither.`

⁸Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!'

⁹And the servant putteth his hand under the thigh of Abraham his lord, and sweareth to him concerning this matter.

⁹Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

¹⁰And the servant taketh ten camels of the camels of his lord and goeth, also of all the goods of his lord in his hand, and he riseth, and goeth unto Aram-Naharaim, unto the city of Nahor;

¹⁰Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

¹¹and he causeth the camels to kneel at the outside of the city, at the well of water, at even-time, at the time of the coming out of the women who draw water.

¹¹Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

¹²And he saith, `Jehovah, God of my lord Abraham, cause to meet, I pray Thee, before me this day — (and do kindness with my lord Abraham;

¹²ning ütles: 'Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

¹³lo, I am standing by the fountain of water, and daughters of the men of the city are coming out to draw water;

¹³Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

¹⁴and it hath been, the young person unto whom I say, Incline, I pray thee, thy pitcher, and I drink, and she hath said, Drink, and I water also thy camels) — her Thou hast decided for Thy servant, for Isaac; and by it I know that Thou hast done kindness with my lord.`

¹⁴Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.'

¹⁵And it cometh to pass, before he hath finished speaking, that lo, Rebekah (who was born to Bethuel, son of Milcah, wife of Nahor, brother of Abraham) is coming out, and her pitcher on her shoulder,

¹⁵Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

¹⁶and the young person [is] of very good appearance, a virgin, and a man hath not known her; and she goeth down to the fountain, and filleth her pitcher, and cometh up.

¹⁶Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

¹⁷And the servant runneth to meet her, and saith, `Let me swallow, I pray thee, a little water from thy pitcher;`

¹⁷Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: 'Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!'

¹⁸and she saith, `Drink, my lord;` and she hasteth, and letteth down her pitcher upon her hand, and giveth him drink.

¹⁸Tema vastas: 'Joo, mu isand!' Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

¹⁹And she finisheth giving him drink, and saith, `Also for thy camels I draw till they have finished drinking;`

¹⁹Ja olles temale juua andnud, ütles ta: 'Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.'

²⁰and she hasteth, and emptieth her pitcher into the drinking-trough, and runneth again unto the well to draw, and draweth for all his camels.

²⁰Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

²¹And the man, wondering at her, remaineth silent, to know whether Jehovah hath made his way prosperous or not.

²¹Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

²²And it cometh to pass when the camels have finished drinking, that the man taketh a golden ring (whose weight [is] a bekah), and two bracelets for her hands (whose weight [is] ten [bekahs] of gold),

²²Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

²³and saith, `Whose daughter [art] thou? declare to me, I pray thee, is the house of thy father a place for us to lodge in?`

²³ning küsis: 'Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?'

²⁴And she saith unto him, `I [am] daughter of Bethuel, son of Milcah, whom she hath borne to Nahor.`

²⁴Ja ta vastas temale: 'Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.'

²⁵She saith also unto him, `Both straw and provender [are] abundant with us, also a place to lodge in.`

²⁵Ta ütles temale veel: 'Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.'

²⁶And the man boweth, and doth obeisance to Jehovah,

²⁶Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

²⁷and saith, `Blessed [is] Jehovah, God of my lord Abraham, who hath not left off His kindness and His truth with my lord; — I [being] in the way, Jehovah hath led me to the house of my lord`s brethren.`

²⁷ning ütles: 'Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!'

²⁸And the young person runneth, and declareth to the house of her mother according to these words.

²⁸Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

²⁹And Rebekah hath a brother, and his name [is] Laban, and Laban runneth unto the man who [is] without, unto the fountain;

²⁹Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

³⁰yea, it cometh to pass, when he seeth the ring, and the bracelets on the hands of his sister, and when he heareth the words of Rebekah his sister, saying, `Thus hath the man spoken unto me,` that he cometh in unto the man, and lo, he is standing by the camels by the fountain.

³⁰Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: 'Nõnda rääkis mulle see mees,' - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.

³¹And he saith, `Come in, O blessed one of Jehovah, why standest thou without, and I — I have prepared the house and place for the camels!`

³¹Ja ta ütles: 'Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.'

³²And he bringeth in the man into the house, and looseth the camels, and giveth straw and provender for the camels, and water to wash his feet, and the feet of the men who [are] with him:

³²Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.

³³and setteth before him to eat; but he saith, `I do not eat till I have spoken my word;` and he saith, `Speak.`

³³Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: 'Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.' Ja talle vastati: 'Räägi!'

³⁴And he saith, `I [am] Abraham`s servant;

³⁴Siis ta ütles: 'Mina olen Aabrahami sulane.

³⁵and Jehovah hath blessed my lord exceedingly, and he is great; and He giveth to him flock, and herd, and silver, and gold, and men-servants, and maid-servants, and camels, and asses;

³⁵Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: ta on temale andnud lambaid, kitsi ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja teenijaid, kaameleid ja eesleid.

³⁶and Sarah, my lord`s wife, beareth a son to my lord, after she hath been aged, and he giveth to him all that he hath.

³⁶Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

³⁷`And my lord causeth me to swear, saying, Thou dost not take a wife to my son from the daughters of the Canaanite, in whose land I am dwelling.

³⁷Ja mu isand vannutas mind, öeldes: Sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

³⁸If not — unto the house of my father thou dost go, and unto my family, and thou hast taken a wife for my son.

³⁸vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

³⁹`And I say unto my lord, It may be the woman doth not come after me;

³⁹Aga mina ütlesin oma isandale: Võib-olla naine ei tule minuga?

⁴⁰and he saith unto me, Jehovah, before whom I have walked habitually, doth send His messenger with thee, and hath prospered thy way, and thou hast taken a wife for my son from my family, and from the house of my father;

⁴⁰Siis ta vastas mulle: Issand, kelle palge ees ma olen käinud, läkitab oma ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

⁴¹then art thou acquitted from my oath, when thou comest unto my family, and if they give not [one] to thee; then thou hast been acquitted from my oath.

⁴¹Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

⁴²`And I come to-day unto the fountain, and I say, Jehovah, God of my lord Abraham, if Thou art, I pray Thee, making prosperous my way in which I am going —

⁴²Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

⁴³(lo, I am standing by the fountain of water), then the virgin who is coming out to draw, and I have said unto her, Let me drink, I pray thee, a little water from thy pitcher,

⁴³siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: Anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

⁴⁴and she hath said unto me, Both drink thou, and also for thy camels I draw — she is the woman whom Jehovah hath decided for my lord`s son.

⁴⁴ja kui tema mulle vastab: Joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele!, siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

⁴⁵`Before I finish speaking unto my heart, then lo, Rebekah is coming out, and her pitcher on her shoulder, and she goeth down to the fountain, and draweth; and I say unto her, Let me drink, I pray thee,

⁴⁵Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: Anna mulle juua!

⁴⁶and she hasteth and letteth down her pitcher from off her and saith, Drink, and thy camels also I water; and I drink, and the camels also she hath watered.

⁴⁶Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

⁴⁷`And I ask her, and say, Whose daughter [art] thou? and she saith, Daughter of Bethuel, son of Nahor, whom Milcah hath borne to him, and I put the ring on her nose, and the bracelets on her hands,

⁴⁷Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: Kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

⁴⁸and I bow, and do obeisance before Jehovah, and I bless Jehovah, God of my lord Abraham, who hath led me in the true way to receive the daughter of my lord`s brother for his son.

⁴⁸kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

⁴⁹`And now, if ye are dealing kindly and truly with my lord, declare to me; and if not, declare to me; and I turn unto the right or unto the left.`

⁴⁹Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!'

⁵⁰And Laban answereth — Bethuel also — and they say, `The thing hath gone out from Jehovah; we are not able to speak unto thee bad or good;

⁵⁰Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: 'Issandalt on see asi alguse saanud. Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

⁵¹lo, Rebekah [is] before thee, take and go, and she is a wife to thy lord`s son, as Jehovah hath spoken.`

⁵¹Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!'

⁵²And it cometh to pass, when the servant of Abraham hath heard their words, that he boweth himself towards the earth before Jehovah;

⁵²Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

⁵³and the servant taketh out vessels of silver, and vessels of gold, and garments, and giveth to Rebekah; precious things also he hath given to her brother and to her mother.

⁵³Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

⁵⁴And they eat and drink, he and the men who [are] with him, and lodge all night; and they rise in the morning, and he saith, `Send me to my lord;`

⁵⁴Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes koos temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: 'Saatke mind nüüd mu isanda juurde!'

⁵⁵and her brother saith — her mother also — `Let the young person abide with us a week or ten days, afterwards doth she go.`

⁵⁵Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: 'Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.'

⁵⁶And he saith unto them, `Do not delay me, seeing Jehovah hath prospered my way; send me away, and I go to my lord;`

⁵⁶Kuid tema ütles neile: 'Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!'

⁵⁷and they say, `Let us call for the young person, and ask at her mouth;`

⁵⁷Siis nad ütlesid: 'Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust.'

⁵⁸and they call for Rebekah, and say unto her, `Dost thou go with this man?` and she saith, `I go.`

⁵⁸Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: 'Kas tahad minna koos selle mehega?' Ja ta vastas: 'Ma lähen!'

⁵⁹And they send away Rebekah their sister, and her nurse, and Abraham`s servant, and his men;

⁵⁹Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

⁶⁰and they bless Rebekah, and say to her, `Thou [art] our sister; become thou thousands of myriads, and thy seed doth possess the gate of those hating it.`

⁶⁰Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: 'Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!'

⁶¹And Rebekah and her young women arise, and ride on the camels, and go after the man; and the servant taketh Rebekah and goeth.

⁶¹Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

⁶²And Isaac hath come in from the entrance of the Well of the Living One, my Beholder; and he is dwelling in the land of the south,

⁶²Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

⁶³and Isaac goeth out to meditate in the field, at the turning of the evening, and he lifteth up his eyes, and looketh, and lo, camels are coming.

⁶³Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid.

⁶⁴And Rebekah lifteth up her eyes, and seeth Isaac, and alighteth from off the camel;

⁶⁴Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

⁶⁵and she saith unto the servant, `Who [is] this man who is walking in the field to meet us?` and the servant saith, `It [is] my lord;` and she taketh the veil, and covereth herself.

⁶⁵ning küsis sulaselt: 'Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?' Ja sulane vastas: 'See on mu isand!' Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

⁶⁶And the servant recounteth to Isaac all the things that he hath done,

⁶⁶Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

⁶⁷and Isaac bringeth her in unto the tent of Sarah his mother, and he taketh Rebekah, and she becometh his wife, and he loveth her, and Isaac is comforted after [the death of] his mother.

⁶⁷Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.