¹And Jacob dwelleth in the land of his father`s sojournings — in the land of Canaan.

¹Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.

²These [are] births of Jacob: Joseph, a son of seventeen years, hath been enjoying himself with his brethren among the flock, (and he [is] a youth,) with the sons of Bilhah, and with the sons of Zilpah, his father`s wives, and Joseph bringeth in an account of their evil unto their father.

²Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta koos oma vendadega lammaste ja kitsede karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis isale ette nende halva kuulsuse.

³And Israel hath loved Joseph more than any of his sons, for he [is] a son of his old age, and hath made for him a long coat;

³Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

⁴and his brethren see that their father hath loved him more than any of his brethren, and they hate him, and have not been able to speak [to] him peaceably.

⁴Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega suutnud rääkida temaga sõbralikult.

⁵And Joseph dreameth a dream, and declareth to his brethren, and they add still more to hate him.

⁵Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.

⁶And he saith unto them, `Hear ye, I pray you, this dream which I have dreamed:

⁶Ta nimelt ütles neile: 'Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!

⁷that, lo, we are binding bundles in the midst of the field, and lo, my bundle hath arisen, and hath also stood up, and lo, your bundles are round about, and bow themselves to my bundle.`

⁷Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma. Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees.'

⁸And his brethren say to him, `Dost thou certainly reign over us? dost thou certainly rule over us?` and they add still more to hate him, for his dreams, and for his words.

⁸Siis ta vennad ütlesid temale: 'Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?' Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.

⁹And he dreameth yet another dream, and recounteth it to his brethren, and saith, `Lo, I have dreamed a dream again, and lo, the sun and the moon, and eleven stars, are bowing themselves to me.`

⁹Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: 'Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees.'

¹⁰And he recounteth unto his father, and unto his brethren; and his father pusheth against him, and saith to him, `What [is] this dream which thou hast dreamt? do we certainly come — I, and thy mother, and thy brethren — to bow ourselves to thee, to the earth?`

¹⁰Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: 'Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?'

¹¹and his brethren are zealous against him, and his father hath watched the matter.

¹¹Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.

¹²And his brethren go to feed the flock of their father in Shechem,

¹²Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.

¹³and Israel saith unto Joseph, `Are not thy brethren feeding in Shechem? come, and I send thee unto them;` and he saith to him, `Here [am] I;`

¹³Ja Iisrael ütles Joosepile: 'Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!' Ja tema vastas: 'Siin ma olen!'

¹⁴and he saith to him, `Go, I pray thee, see the peace of thy brethren, and the peace of the flock, and bring me back word;` and he sendeth him from the valley of Hebron, and he cometh to Shechem.

¹⁴Siis ta ütles temale: 'Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi käib hästi ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!' Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

¹⁵And a man findeth him, and lo, he is wandering in the field, and the man asketh him, saying, `What seekest thou?`

¹⁵Ja üks mees kohtas teda, kui ta oli väljal ümber ekslemas. Ja mees küsis temalt, öeldes: 'Mida sa otsid?'

¹⁶and he saith, `My brethren I am seeking, declare to me, I pray thee, where they are feeding?`

¹⁶Ja tema vastas: 'Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?'

¹⁷And the man saith, `They have journeyed from this, for I have heard some saying, Let us go to Dothan,` and Joseph goeth after his brethren, and findeth them in Dothan.

¹⁷Ja mees ütles: 'Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: Läki Dotanisse!' Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.

¹⁸And they see him from afar, even before he draweth near unto them, and they conspire against him to put him to death.

¹⁸Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks ta tappa.

¹⁹And they say one unto another, `Lo, this man of the dreams cometh;

¹⁹Nad ütlesid üksteisele: 'Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

²⁰and now, come, and we slay him, and cast him into one of the pits, and have said, An evil beast hath devoured him; and we see what his dreams are.`

²⁰Tulgem nüüd, tapkem ta ära, visakem ta mõnda kaevu ja öelgem, et kuri loom sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!'

²¹And Reuben heareth, and delivereth him out of their hand, and saith, `Let us not smite the life;`

²¹Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: 'Ärgem võtkem temalt hinge!'

²²and Reuben saith unto them, `Shed no blood; cast him into this pit which [is] in the wilderness, and put not forth a hand upon him,` — in order to deliver him out of their hand, to bring him back unto his father.

²²Ja Ruuben ütles neile: 'Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!' Sest ta tahtis tema päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.

²³And it cometh to pass, when Joseph hath come unto his brethren, that they strip Joseph of his coat, the long coat which [is] upon him,

²³Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,

²⁴and take him and cast him into the pit, and the pit [is] empty, there is no water in it.

²⁴ning võtsid ja viskasid ta kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.

²⁵And they sit down to eat bread, and they lift up their eyes, and look, and lo, a company of Ishmaelites coming from Gilead, and their camels bearing spices, and balm, and myrrh, going to take [them] down to Egypt.

²⁵Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide karavan Gileadist. Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.

²⁶And Judah saith unto his brethren, `What gain when we slay our brother, and have concealed his blood?

²⁶Ja Juuda ütles oma vendadele: 'Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?

²⁷Come, and we sell him to the Ishmaelites, and our hands are not on him, for he [is] our brother — our flesh;` and his brethren hearken.

²⁷Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!' Ja ta vennad kuulasid teda.

²⁸And Midianite merchantmen pass by and they draw out and bring up Joseph out of the pit, and sell Joseph to the Ishmaelites for twenty silverlings, and they bring Joseph into Egypt.

²⁸Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

²⁹And Reuben returneth unto the pit, and lo, Joseph is not in the pit, and he rendeth his garments,

²⁹Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus. Siis ta käristas oma riided lõhki

³⁰and he returneth unto his brethren, and saith, `The lad is not, and I — whither am I going?`

³⁰ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: 'Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?'

³¹And they take the coat of Joseph, and slaughter a kid of the goats, and dip the coat in the blood,

³¹Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.

³²and send the long coat, and they bring [it] in unto their father, and say, `This have we found; discern, we pray thee, whether it [is] thy son`s coat or not?`

³²Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: 'Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?'

³³And he discerneth it, and saith, `My son`s coat! an evil beast hath devoured him; torn — torn is Joseph!`

³³Ja ta tundis selle ära ning ütles: 'See on mu poja kuub! Kuri loom on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!'

³⁴And Jacob rendeth his raiment, and putteth sackcloth on his loins, and becometh a mourner for his son many days,

³⁴Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

³⁵and all his sons and all his daughters rise to comfort him, and he refuseth to comfort himself, and saith, `For — I go down mourning unto my son, to Sheol,` and his father weepeth for him.

³⁵Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: 'Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!' Ja tema isa nuttis teda taga.

³⁶And the Medanites have sold him unto Egypt, to Potiphar, a eunuch of Pharaoh, head of the executioners.

³⁶Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.