¹And the famine [is] severe in the land;

¹Aga maal oli kange nälg.

²and it cometh to pass, when they have finished eating the corn which they brought from Egypt, that their father saith unto them, `Turn back, buy for us a little food.`

²Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: 'Minge ostke meile pisut leiba!'

³And Judah speaketh unto him, saying, `The man protesting protested to us, saying, Ye do not see my face without your brother [being] with you;

³Ja Juuda vastas temale, öeldes: 'See mees kinnitas meile väga ja ütles: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.

⁴if thou art sending our brother with us, we go down, and buy for thee food,

⁴Kui sa nüüd läkitad meie venna koos meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.

⁵and if thou art not sending — we do not go down, for the man said unto us, Ye do not see my face without your brother [being] with you.`

⁵Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: Te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole koos teiega.'

⁶And Israel saith, `Why did ye evil to me, by declaring to the man that ye had yet a brother?`

⁶Ja Iisrael ütles: 'Miks te tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?'

⁷and they say, `The man asked diligently concerning us, and concerning our kindred, saying, Is your father yet alive? have ye a brother? and we declare to him according to the tenor of these things; do we certainly know that he will say, Bring down your brother?`

⁷Ja nad vastasid: 'See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: Kas teie isa elab veel? On teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas me võisime teada, et ta ütleb: Tooge oma vend siia?'

⁸And Judah saith unto Israel his father, `Send the youth with me, and we arise, and go, and live, and do not die, both we, and thou, and our infants.

⁸Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: 'Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

⁹I — I am surety [for] him, from my hand thou dost require him; if I have not brought him in unto thee, and set him before thee — then I have sinned against thee all the days;

⁹Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ega sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks.

¹⁰for if we had not lingered, surely now we had returned these two times.`

¹⁰Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud.'

¹¹And Israel their father saith unto them, `If so, now, this do: take of the praised thing of the land in your vessels, and take down to the man a present, a little balm, and a little honey, spices and myrrh, nuts and almonds;

¹¹Siis ütles neile Iisrael, nende isa: 'Kui see nõnda on, siis tehke seda! Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

¹²and double money take in your hand, even the money which is brought back in the mouth of your bags, ye take back in your hand, it may be it [is] an oversight.

¹²Ja võtke kaasa kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle kaasa - vahest oli see eksitus.

¹³`And take your brother, and rise, turn back unto the man;

¹³Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde!

¹⁴and God Almighty give to you mercies before the man, so that he hath sent to you your other brother and Benjamin; and I, when I am bereaved — I am bereaved.`

¹⁴Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini! Aga kui jään lastest ilma, siis jään.'

¹⁵And the men take this present, double money also they have taken in their hand, and Benjamin; and they rise, and go down to Egypt, and stand before Joseph;

¹⁵Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid kaasa kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

¹⁶and Joseph seeth Benjamin with them, and saith to him who [is] over his house, `Bring the men into the house, and slaughter an animal, and make ready, for with me do the men eat at noon.`

¹⁶Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: 'Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!'

¹⁷And the man doth as Joseph hath said, and the man bringeth in the men into the house of Joseph,

¹⁷Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.

¹⁸and the men are afraid because they have been brought into the house of Joseph, and they say, `For the matter of the money which was put back in our bags at the commencement are we brought in — to roll himself upon us, and to throw himself on us, and to take us for servants — our asses also.`

¹⁸Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: 'Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta meid orjadeks ja omandada meie eeslid!'

¹⁹And they come nigh unto the man who [is] over the house of Joseph, and speak unto him at the opening of the house,

¹⁹Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

²⁰and say, `O, my lord, we really come down at the commencement to buy food;

²⁰ning ütlesid: 'Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas.

²¹and it cometh to pass, when we have come in unto the lodging-place, and open our bags, that lo, each one`s money [is] in the mouth of his bag, our money in its weight, and we bring it back in our hand;

²¹Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus. Me tõime selle nüüd tagasi.

²²and other money have we brought down in our hand to buy food; we have not known who put our money in our bags.`

²²Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.'

²³And he saith, `Peace to you, fear not: your God and the God of your father hath given to you hidden treasure in your bags, your money came unto me;` and he bringeth out Simeon unto them.

²³Aga tema ütles: 'Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse. Teie raha ma olen saanud.' Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.

²⁴And the man bringeth in the men into Joseph`s house, and giveth water, and they wash their feet; and he giveth provender for their asses,

²⁴Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.

²⁵and they prepare the present until the coming of Joseph at noon, for they have heard that there they do eat bread.

²⁵Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

²⁶And Joseph cometh into the house, and they bring to him the present which [is] in their hand, into the house, and bow themselves to him, to the earth;

²⁶Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.

²⁷and he asketh of them of peace, and saith, `Is your father well? the aged man of whom ye have spoken, is he yet alive?`

²⁷Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: 'Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi käib hästi? On ta veel elus?'

²⁸and they say, `Thy servant our father [is] well, he is yet alive;` and they bow, and do obeisance.

²⁸Ja nad vastasid: 'Sinu sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab veel.' Ja nad kummardasid ning heitsid maha.

²⁹And he lifteth up his eyes, and seeth Benjamin his brother, his mother`s son, and saith, `Is this your young brother, of whom ye have spoken unto me?` and he saith, `God favour thee, my son.`

²⁹Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: 'On see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?' Ja ta ütles: 'Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!'

³⁰And Joseph hasteth, for his bowels have been moved for his brother, and he seeketh to weep, and entereth the inner chamber, and weepeth there;

³⁰Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.

³¹and he washeth his face, and goeth out, and refraineth himself, and saith, `Place bread.`

³¹Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: 'Pange toit lauale!'

³²And they place for him by himself, and for them by themselves, and for the Egyptians who are eating with him by themselves: for the Egyptians are unable to eat bread with the Hebrews, for it [is] an abomination to the Egyptians.

³²Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega - see on egiptlastele jäledus.

³³And they sit before him, the first-born according to his birthright, and the young one according to his youth, and the men wonder one at another;

³³Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimasena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

³⁴and he lifteth up gifts from before him unto them, and the gift of Benjamin is five hands more than the gifts of all of them; and they drink, yea, they drink abundantly with him.

³⁴Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid koos temaga ning jäid joobnuks.