¹And Jacob seeth that there is corn in Egypt, and Jacob saith to his sons, `Why do you look at each other?`

¹Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: 'Miks te üksteisele otsa vaatate?'

²he saith also, `Lo, I have heard that there is corn in Egypt, go down thither, and buy for us from thence, and we live and do not die;`

²Ja ta ütles: 'Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!'

³and the ten brethren of Joseph go down to buy corn in Egypt,

³Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.

⁴and Benjamin, Joseph`s brother, Jacob hath not sent with his brethren, for he said, `Lest mischief meet him.`

⁴Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega, sest ta ütles: 'Et temale õnnetust ei juhtuks!'

⁵And the sons of Israel come to buy in the midst of those coming, for the famine hath been in the land of Canaan,

⁵Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.

⁶and Joseph is the ruler over the land, he who is selling to all the people of the land, and Joseph`s brethren come and bow themselves to him — face to the earth.

⁶Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.

⁷And Joseph seeth his brethren, and discerneth them, and maketh himself strange unto them, and speaketh with them sharp things, and saith unto them, `From whence have ye come?` and they say, `From the land of Canaan — to buy food.`

⁷Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: 'Kust te tulete?' Ja nad vastasid: 'Kaananimaalt, et leiba osta.'

⁸And Joseph discerneth his brethren, but they have not discerned him,

⁸Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.

⁹and Joseph remembereth the dreams which he dreamed of them, and saith unto them, `Ye [are] spies; to see the nakedness of the land ye have come.`

⁹Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: 'Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!'

¹⁰And they say unto him, `No, my lord, but thy servants have come to buy food;

¹⁰Aga nemad ütlesid: 'Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma.

¹¹we [are] all of us sons of one man, we [are] right men; thy servants have not been spies;`

¹¹Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad.'

¹²and he saith unto them, `No, but the nakedness of the land ye have come to see;`

¹²Tema aga ütles neile: 'Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!'

¹³and they say, `Thy servants [are] twelve brethren; we [are] sons of one man in the land of Canaan, and lo, the young one [is] with our father to-day, and the one is not.`

¹³Siis nad vastasid: 'Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga ühte ei ole enam olemas.'

¹⁴And Joseph saith unto them, `This [is] that which I have spoken unto you, saying, Ye [are] spies,

¹⁴Aga Joosep ütles neile: 'See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!

¹⁵by this ye are proved: Pharaoh liveth! if ye go out from this — except by your young brother coming hither;

¹⁵Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud!

¹⁶send one of you, and let him bring your brother, and ye, remain ye bound, and let your words be proved, whether truth be with you: and if not — Pharaoh liveth! surely ye [are] spies;`

¹⁶Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!'

¹⁷and he removeth them unto charge three days.

¹⁷Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.

¹⁸And Joseph saith unto them on the third day, `This do and live; God I fear!

¹⁸Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: 'Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:

¹⁹if ye [are] right men, let one of your brethren be bound in the house of your ward, and ye, go, carry in corn [for] the famine of your houses,

¹⁹kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes

²⁰and your young brother ye bring unto me, and your words are established, and ye die not;` and they do so.

²⁰ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!' Ja nad tegid nõnda.

²¹And they say one unto another, `Verily we [are] guilty concerning our brother, because we saw the distress of his soul, in his making supplication unto us, and we did not hearken: therefore hath this distress come upon us.`

²¹Ja nad ütlesid üksteisele: 'Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!'

²²And Reuben answereth them, saying, `Spake I not unto you, saying, Sin not against the lad? and ye hearkened not; and his blood also, lo, it is required.`

²²Ja Ruuben vastas neile, öeldes: 'Eks ma rääkinud teile ja öelnud: Ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!'

²³And they have not known that Joseph understandeth, for the interpreter [is] between them;

²³Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu.

²⁴and he turneth round from them, and weepeth, and turneth back unto them, and speaketh unto them, and taketh from them Simeon, and bindeth him before their eyes.

²⁴Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada.

²⁵And Joseph commandeth, and they fill their vessels [with] corn, also to put back the money of each unto his sack, and to give to them provision for the way; and one doth to them so.

²⁵Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.

²⁶And they lift up their corn upon their asses, and go from thence,

²⁶Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära.

²⁷and the one openeth his sack to give provender to his ass at a lodging-place, and he seeth his money, and lo, it [is] in the mouth of his bag,

²⁷Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus.

²⁸and he saith unto his brethren, `My money hath been put back, and also, lo, in my bag:` and their heart goeth out, and they tremble, one to another saying, `What [is] this God hath done to us!`

²⁸Ja ta ütles oma vendadele: 'Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!' Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: 'Miks on Jumal meile seda teinud?'

²⁹And they come in unto Jacob their father, to the land of Canaan, and they declare to him all the things meeting them, saying,

²⁹Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes:

³⁰`The man, the lord of the land, hath spoken with us sharp things, and maketh us as spies of the land;

³⁰'See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks.

³¹and we say unto him, We [are] right men, we have not been spies,

³¹Aga me ütlesime temale: Me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad.

³²we [are] twelve brethren, sons of our father, the one is not, and the young one [is] to-day with our father in the land of Canaan.

³²Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Ühte ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.

³³`And the man, the lord of the land, saith unto us, By this I know that ye [are] right men — one of your brethren leave with me, and [for] the famine of your houses take ye and go,

³³Ja see mees, maa isand, ütles meile: Sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge

³⁴and bring your young brother unto me, and I know that ye [are] not spies, but ye [are] right men; your brother I give to you, and ye trade with the land.`

³⁴ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.'

³⁵And it cometh to pass, they are emptying their sacks, and lo, the bundle of each man`s silver [is] in his sack, and they see their bundles of silver, they and their father, and are afraid;

³⁵Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja oma rahakukruid nähes hakkasid nemad ja nende isa kartma.

³⁶and Jacob their father saith unto them, `Me ye have bereaved; Joseph is not, and Simeon is not, and Benjamin ye take — against me have been all these.`

³⁶Ja nende isa Jaakob ütles neile: 'Te võtate minult lapsed! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!'

³⁷And Reuben speaketh unto his father, saying, `My two sons thou dost put to death, if I bring him not in unto thee; give him into my hand, and I — I bring him back unto thee;`

³⁷Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: 'Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!'

³⁸and he saith, `My son doth not go down with you, for his brother [is] dead, and he by himself is left; when mischief hath met him in the way in which ye go, then ye have brought down my grey hairs in sorrow to sheol.`

³⁸Kuid tema ütles: 'Minu poeg ei lähe koos teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!'