¹Wo [to] those decreeing decrees of iniquity, And writers who have prescribed perverseness.

¹Häda neile, kes annavad nurjatuid seadusi, ja kirjutajaile, kes kirjutavad vääri otsuseid,

²To turn aside from judgment the poor, And to take violently away the judgment Of the afflicted of My people, That widows may be their prey, That the fatherless they may spoil.

²et väänata abitute õigust ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt, et lesknaised saaksid neile saagiks ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!

³And what do ye at a day of inspection? And at desolation? — from afar it cometh. Near whom do ye flee for help? And where do ye leave your honour?

³Aga mida te teete katsumispäeval ja tormis, mis tuleb kaugelt? Kelle juurde te põgenete abi saama? Ja kuhu jätate oma varanduse?

⁴Without Me it hath bowed down In the place of a bound one, And in the place of the slain they fall. With all this not turned back hath His anger, And still His hand is stretched out.

⁴Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi või langeda tapetute sekka. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.

⁵Wo [to] Asshur, a rod of Mine anger, And a staff in their hand [is] Mine indignation.

⁵Häda Assurile, kes on mu viha vits ja kelle käes on mu sajatuse kepp!

⁶Against a profane nation I send him, And concerning a people of My wrath I charge him, To spoil spoil, and to seize prey, And to make it a treading-place as the clay of out places.

⁶Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast võtta noosi ja riisuda saaki ja tallata teda nagu tänavapori.

⁷And he — he thinketh not so, And his heart reckoneth not so, For — to destroy [is] in his heart, And to cut off nations not a few.

⁷Aga tema ei kavatse nõnda ja nõnda ei mõtle ta süda, vaid temal on südames hävitada ja hukata rahvaid, ja mitte väheseid,

⁸For he saith, `Are not my princes altogether kings?

⁸sest ta ütleb: 'Kas pole mu pealikud kõik kuningad?

⁹Is not Calno as Carchemish? Is not Hamath as Arpad? Is not Samaria as Damascus?

⁹Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel, eks Hamatil nagu Arpadil, eks Samaarial nagu Damaskusel?

¹⁰As my hand hath got to the kingdoms of a worthless thing, and their graven images, [Greater] than Jerusalem and than Samaria,

¹⁰Kuna mu käsi ulatus ebajumalate kuningriikideni, kus nikerdatud kujusid oli rohkem kui Jeruusalemmal ja Samaarial,

¹¹Do I not — as I have done to Samaria, And to her worthless things, So do to Jerusalem and to her grievous things?

¹¹eks ma või siis talitada ka Jeruusalemma ja selle kujudega nõnda, nagu ma talitasin Samaaria ja selle ebajumalatega?'

¹²And it hath come to pass, When the Lord doth fulfil all His work In mount Zion and in Jerusalem, I see concerning the fruit of the greatness Of the heart of the king of Asshur. And concerning the glory of the height of his eyes.

¹²Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast.

¹³For he hath said, `By the power of my hand I have wrought, And by my wisdom, for I have been intelligent, And I remove borders of the peoples, And their chief ones I have spoiled, And I put down as a mighty one the inhabitants,

¹³Sest too ütleb: 'Ma tegin seda oma käe rammuga ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas. Ma nihutasin rahvaste piire, riisusin, mis kuulus neile. Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt.

¹⁴And my hand as to a nest Getteth to the wealth of the peoples, And as a gathering of forsaken eggs All the earth I — I have gathered, And there hath not been one moving wing, Or opening mouth, or whispering.`

¹⁴Mu käsi leidis rahvaste vara otsekui linnupesa; ja nagu korjatakse mahajäetud mune, nõnda ma korjasin ära kõik maad, ja ei olnud kedagi, kes oleks lehvitanud tiibu või teinud noka lahti ja piiksatanud.'

¹⁵— Doth the axe glorify itself Against him who is hewing with it? Doth the saw magnify itself Against him who is shaking it? As a rod waving those lifting it up! As a staff lifting up that which is not wood!

¹⁵Kas kiitleb kirves selle ees, kes temaga raiub, või suurustab saag saagija ees? Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat, või nagu kergitaks kepp seda, kes ei ole puu.

¹⁶Therefore doth the Lord, the Lord of Hosts, Send among his fat ones leanness, And under his honour He kindleth a burning As the burning of a fire.

¹⁶Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand, tema priskete sekka kõhetustõve, ja tema toreduse all lahvatab tuli.

¹⁷And the light of Israel hath been for a fire, And his Holy One for a flame, And it hath burned, and devoured his thorn And his brier in one day.

¹⁷Iisraeli valgus muutub tuleks ja tema Püha leegiks, mis ühel päeval põletab ja neelab ta ohakad ja kibuvitsad.

¹⁸And the honour of his forest, and his fruitful field, From soul even unto flesh He doth consume, And it hath been as the fainting of a standard-bearer.

¹⁸Ja ta lõpetab tema metsa ja viljapuuaia toreduse koos ihu ja hingega. See on otsekui põdeja kidunemine.

¹⁹And the rest of the trees of his forest [are] few, And a youth doth write them.

¹⁹Vähe jääb siis üle ta metsapuudest: poisike võib need kirja panna.

²⁰And it hath come to pass, in that day, The remnant of Israel, And the escaped of the house of Jacob, Do not add any more to lean on its smiter, And have leant on Jehovah, The Holy One of Israel, in truth.

²⁰Ja sel päeval sünnib, et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu ei toetu enam oma peksjale, vaid toetub ustavalt Issandale, Iisraeli Pühale.

²¹A remnant returneth — a remnant of Jacob, Unto the Mighty God.

²¹Jääk pöördub, Jaakobi jääk, vägeva Jumala poole.

²²For though thy people Israel be as the sand of the sea, A remnant doth return of it, A consumption determined, Overflowing [with] righteousness.

²²Sest kuigi su rahvast, Iisrael, oleks otsekui mereliiva, pöördub sellest ainult jääk. Hävitus on otsustatud, õiglus ujutab üle.

²³For a consumption that is determined, The Lord, Jehovah of Hosts, Is making in the midst of all the land.

²³Sest hävituse ja otsuse teeb Jumal, vägede Issand, teoks kogu maal.

²⁴Therefore, thus said the Lord, Jehovah of Hosts, `Be not afraid, my people, inhabiting Zion, because of Asshur, With a rod he doth smite thee, And his staff lifteth up against thee, in the way of Egypt.

²⁴Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, nõnda: Mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi!

²⁵For yet a very little, And the indignation hath been completed, And Mine anger by their wearing out.

²⁵Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama.

²⁶And awaking for him is Jehovah of Hosts, A scourge like the smiting of Midian at the rock Oreb, And his rod [is] over the sea, And he hath lifted it in the way of Egypt.

²⁶Siis keerutab vägede Issand ta kohal piitsa otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, tõstab ta üles nagu tol korral Egiptuses.

²⁷And it hath come to pass, in that day, Turned is his burden from off thy shoulder, And his yoke from off thy neck, And destroyed hath been the yoke, because of prosperity.

²⁷Ja sel päeval sünnib, et tema koorem võetakse su õlgadelt ja tema ike su kaela pealt. Ta tuleb üles Samaariast,

²⁸He hath come in against Aiath, He hath passed over into Migron, At Michmash he looketh after his vessels.

²⁸tungib Ajjatisse, läbib Migroni, Mikmassi ta jätab oma varustuse.

²⁹They have gone over the passage, Geba they have made a lodging place, Trembled hath Rama, Gibeah of Saul fled.

²⁹Nad läbivad kuru: 'Gebas on meie öömaja!' Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb.

³⁰Cry aloud [with] thy voice, daughter of Gallim, Give attention, Laish! answer her, Anathoth.

³⁰Hüüa kilavalt, Gallimi tütar! Kuulata, Laisa! Vasta, Anatot!

³¹Fled away hath Madmenah, The inhabitants of the high places have hardened themselves.

³¹Madmena põgeneb, Geebimi elanikud poevad peitu.

³²Yet to-day in Nob to remain, Wave its hand doth the mount of the daughter of Zion, The hill of Jerusalem.

³²Juba täna peatub ta Noobis, viibutab kätt Siioni tütre mäe, Jeruusalemma künka poole.

³³Lo, the Lord, Jehovah of Hosts, Is lopping a branch with violence, And the high of stature are cut down, And the lofty are become low,

³³Vaata, Jumal, vägede Issand, laasib oksad vägeval jõul. Kõrgeks kasvanud raiutakse maha: kõrged peavad saama madalaks!

³⁴And He hath gone round the thickets of the forest with iron, And Lebanon by a mighty one falleth!

³⁴Metsarägastik laastatakse raudkirvega ja Liibanon langeb vägeva läbi.