¹As the former time made light The land of Zebulun and the land of Naphtali, So the latter hath honoured the way of the sea, Beyond the Jordan, Galilee of the nations.

¹Rahvas, kes käib pimeduses, näeb suurt valgust; kes elavad surmavarju maal, neile paistab valgus.

²The people who are walking in darkness Have seen a great light, Dwellers in a land of death-shade, Light hath shone upon them.

²Sina teed rohkeks rahva, ja valmistad talle suure rõõmu: nad rõõmustavad sinu ees otsekui lõikusajal ollakse rõõmsad, otsekui saaki jagades hõisatakse.

³Thou hast multiplied the nation, Thou hast made great its joy, They have joyed before Thee as the joy in harvest, As [men] rejoice in their apportioning spoil.

³Sest tema koorma ikke ja tema õla kepi, tema sundija vitsa sa murrad nagu Midjani päevil.

⁴Because the yoke of its burden, And the staff of its shoulder, the rod of its exactor, Thou hast broken as [in] the day of Midian.

⁴Sest iga sõjakäras sõtkutud saabas ja veres vettinud vammus põletatakse tuleroaks.

⁵For every battle of a warrior [is] with rushing, and raiment rolled in blood, And it hath been for burning — fuel of fire.

⁵Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst.

⁶For a Child hath been born to us, A Son hath been given to us, And the princely power is on his shoulder, And He doth call his name Wonderful, Counsellor, Mighty God, Father of Eternity, Prince of Peace.

⁶Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õigusega, sellest ajast ja igavesti. Vägede Issanda püha viha teeb seda.

⁷To the increase of the princely power, And of peace, there is no end, On the throne of David, and on his kingdom, To establish it, and to support it, In judgment and in righteousness, Henceforth, even unto the age, The zeal of Jehovah of Hosts doth this.

⁷Issand läkitab sõna Jaakobisse ja see langeb Iisraeli peale.

⁸A word hath the Lord sent into Jacob, And it hath fallen in Israel.

⁸Seda saab tunda kogu rahvas, Efraim ja Samaaria elanikud, kes ütlevad upsakusest ja südame ülbusest:

⁹And the people have known — all of it, Ephraim, and the inhabitant of Samaria, In pride and in greatness of heart, saying,

⁹'Telliskivid on varisenud, aga meie ehitame tahutud kividest; metsviigipuud on maha raiutud, aga me paneme seedrid asemele.'

¹⁰`Bricks have fallen, and hewn work we build, Sycamores have been cut down, and cedars we renew.`

¹⁰Ent Issand teeb tugevaks Retsini, ta vastase, ja kihutab üles ta vaenlased:

¹¹And Jehovah setteth the adversaries of Rezin on high above him, And his enemies he joineth together,

¹¹süürlased idast ja vilistid läänest, ja need söövad Iisraeli täie suuga. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.

¹²Aram from before, and Philistia from behind, And they devour Israel with the whole mouth. With all this not turned back hath His anger, And still His hand is stretched out.

¹²Sest rahvas ei ole pöördunud oma peksja poole ega ole nad otsinud vägede Issandat.

¹³And the people hath not turned back unto Him who is smiting it, And Jehovah of Hosts they have not sought.

¹³Seepärast lõikab Issand Iisraelilt ühel päeval pea ja saba, võrse ja varre.

¹⁴And Jehovah cutteth off from Israel head and tail, Branch and reed — the same day,

¹⁴Vana ja austatu on pea, aga valet õpetav prohvet on saba.

¹⁵Elder, and accepted of face, he [is] the head, Prophet, teacher of falsehood, he [is] the tail.

¹⁵Selle rahva juhid on eksitajad ja nende poolt juhitavad on viidud segadusse.

¹⁶And the eulogists of this people are causing to err, And its eulogised ones are consumed.

¹⁶Seepärast ei tunne Issand rõõmu ta noortest meestest ega halasta vaeslaste ja lesknaiste peale; sest kõik on jumalavallatud ja kurjategijad ja iga suu räägib jõledust. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.

¹⁷Therefore, over its young men the Lord rejoiceth not, And its orphans, and its widows He pitieth not, For every one [is] profane, and an evil doer, And every mouth is speaking folly. With all this not turned back hath His anger, And still His hand is stretched out.

¹⁷Sest ülekohus põleb otsekui tuli, mis põletab kibuvitsu ja ohakaid ning süütab metsarägastikud kerkiva suitsuna haihtuma.

¹⁸For burned as a fire hath wickedness, Brier and thorn it devoureth, And it kindleth in thickets of the forest, And they lift themselves up, an exaltation of smoke!

¹⁸Vägede Issanda raevust on maa kõrbenud ja rahvas on otsekui tuleroog: üks ei halasta teise peale.

¹⁹In the wrath of Jehovah of Hosts Hath the land been consumed, And the people is as fuel of fire; A man on his brother hath no pity,

¹⁹Ahmivad paremalt, aga on näljased, söövad vasakult, ometi ei saa kõht täis. Igaüks sööb oma käsivarre liha:

²⁰And cutteth down on the right, and hath been hungry, And he devoureth on the left, And they have not been satisfied, Each the flesh of his own arm they devour.

²⁰Manasse Efraimi ja Efraim Manasset, mõlemad on üheskoos Juuda vastu. Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud ja ta käsi on alles välja sirutatud.

²¹Manasseh — Ephraim, and Ephraim — Manasseh, Together they [are] against Judah, With all this not turned back hath His anger. And still His hand is stretched out!