¹And it cometh to pass, at the king Hezekiah`s hearing, that he rendeth his garments, and covereth himself with sackcloth, and entereth the house of Jehovah,

¹Kui kuningas Hiskija seda kuulis, siis ta käristas oma riided lõhki, kattis ennast kotiriidega ja läks Issanda kotta.

²and sendeth Eliakim, who [is] over the house, and Shebna the scribe, and the elders of the priests, covering themselves with sackcloth, unto Isaiah son of Amoz the prophet,

²Ja ta läkitas kojaülema Eljakimi, kirjutaja Sebna ja preestrite vanemad, kotiriided seljas, prohvet Jesaja, Aamotsi poja juurde,

³and they say unto him, `Thus said Hezekiah, A day of distress, and rebuke, and despising, [is] this day; for come have sons unto the birth, and power there is not to bear.

³et need ütleksid temale: 'Nõnda ütleb Hiskija: See päev on ahastuse, sõitluse ja teotuse päev. Jah, lapsed on küll jõudnud emakasuudmeni, aga sünnituseks ei ole jõudu.

⁴`It may be Jehovah thy God doth hear the words of Rabshakeh with which the king of Asshur his lord hath sent him to reproach the living God, and hath decided concerning the words that Jehovah thy God hath heard, and thou hast lifted up prayer for the remnant that is found.`

⁴Vahest Issand, su Jumal, kuuleb siiski ülemjoogikallaja sõnu? Tema isand, Assuri kuningas, läkitas ta teotama elavat Jumalat, ja nõuab aru nende sõnade pärast, mida Issand, su Jumal, on pidanud kuulma. Tee siis palvet selle jäägi pärast, kes veel on olemas!'

⁵And the servants of king Hezekiah come in unto Isaiah,

⁵Kui kuningas Hiskija sulased tulid Jesaja juurde,

⁶and Isaiah saith unto them, `Thus do ye say unto your lord, Thus said Jehovah, Be not afraid because of the words that thou hast heard, with which the servants of the king of Asshur have reviled Me.

⁶siis ütles Jesaja neile: 'Öelge oma isandale nii: Nõnda ütleb Issand: Ära karda sõnade pärast, mida sa oled kuulnud, millega Assuri kuninga poisid mind on teotanud!

⁷Lo, I am giving in him a spirit, and he hath heard a report, and hath turned back unto his land, and I have caused him to fall by the sword in his land.`

⁷Vaata, ma panen temasse niisuguse vaimu, et kui ta kuuleb kuulujuttu, siis ta läheb tagasi oma maale ja ma lasen ta langeda mõõga läbi tema oma maal.'

⁸And Rabshakeh turneth back and findeth the king of Asshur fighting against Libnah, for he hath heard that he hath journeyed from Lachish.

⁸Ja ülemjoogikallaja pöördus tagasi ning leidis Assuri kuninga sõdivat Libna vastu; sest ta oli kuulnud, et too oli Laakisest edasi läinud.

⁹And he heareth concerning Tirhakah king of Cush, saying, `He hath come out to fight with thee;` and he heareth, and sendeth messengers unto Hezekiah, saying,

⁹Aga kui Sanherib kuulis kõneldavat Tirhakast, Etioopia kuningast: 'Ta on välja tulnud, et sõdida sinu vastu', siis seda kuuldes läkitas ta käskjalad Hiskija juurde, öeldes:

¹⁰`Thus do ye speak unto Hezekiah king of Judah, saying, Let not thy God lift thee up in whom thou art trusting, saying, Jerusalem is not given into the hand of the king of Asshur.

¹⁰'Rääkige nõnda Hiskijaga, Juuda kuningaga, ja öelge: Ära lase ennast petta oma Jumalast, kelle peale sa loodad, arvates, et Jeruusalemma ei anta Assuri kuninga kätte!

¹¹Lo, thou hast heard that which the kings of Asshur have done to all the lands — to devote them — and thou art delivered!

¹¹Vaata, sa oled ju kuulnud, kuidas Assuri kuningad on talitanud kõigi maadega, neid sootuks hävitades. Ja sind peaks päästetama?

¹²Did the gods of the nations deliver them whom my fathers destroyed — Gozan, and Haran, and Rezeph, and the sons of Eden, who [are] in Telassar?

¹²Kas rahvaste jumalad päästsid neid, keda mu isad hävitasid: Goosani, Haarani, Resefi ja Telassaris olevaid edenlasi?

¹³Where [is] the king of Hamath, and the king of Arpad, and the king of the city of Sepharvaim, Hena, and Ivvah?`

¹³Kus on Hamati kuningas ja Arpadi kuningas, Sefarvaimi linna, Heena ja Ivva kuningas?'

¹⁴And Hezekiah taketh the letters out of the hand of the messengers, and readeth them, and Hezekiah goeth up to the house of Jehovah, and Hezekiah spreadeth it before Jehovah.

¹⁴Kui Hiskija oli võtnud käskjalgade käest kirja ja oli seda lugenud, siis ta läks üles Issanda kotta; ja Hiskija laotas selle Issanda ette.

¹⁵And Hezekiah prayeth unto Jehovah, saying,

¹⁵Ja Hiskija palvetas Issanda poole, öeldes:

¹⁶`Jehovah of Hosts, God of Israel, inhabiting the cherubs, Thou [art] God Himself — Thyself alone — to all kingdoms of the earth, Thou hast made the heavens and the earth.

¹⁶'Vägede Issand, Iisraeli Jumal, kes istud keerubite peal! Sina üksi oled kõigi maa kuningriikide Jumal, sina oled teinud taeva ja maa.

¹⁷Incline, O Jehovah, Thine ear, and hear; open, O Jehovah, Thine eyes and see; and hear Thou all the words of Sennacherib that he hath sent to reproach the living God.

¹⁷Pööra, Issand, oma kõrv ja kuule, ava, Issand, oma silm ja vaata! Kuule kõiki Sanheribi sõnu, millega ta on läkitanud teotama elavat Jumalat!

¹⁸`Truly, O Jehovah, kings of Asshur have laid waste all the lands and their land,

¹⁸See on tõsi, Issand, et Assuri kuningad on rüüstanud kõiki rahvaid ja nende maid

¹⁹so as to put their gods into fire — for they [are] no gods, but work of the hands of man, wood and stone — and they destroy them.

¹⁹ja on heitnud tulle nende jumalad; kuid need ei olnud jumalad, vaid olid inimeste kätetöö, puu ja kivi, ja seepärast nad võisid neid hävitada.

²⁰And now, Jehovah our God, save us from his hand, and all kingdoms of the earth do know that Thou [art] Jehovah, Thyself alone.`

²⁰Aga nüüd, Issand, meie Jumal, päästa meid tema käest, et kõik maa kuningriigid tunneksid, et sina, Issand, oled ainus!'

²¹And Isaiah son of Amoz sendeth unto Hezekiah, saying, `Thus said Jehovah, God of Israel, That which thou hast prayed unto me concerning Sennacherib king of Asshur —

²¹Siis Jesaja, Aamotsi poeg, läkitas Hiskijale ütlema: 'Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Et sa mind oled palunud Assuri kuninga Sanheribi pärast,

²²this [is] the word that Jehovah spake concerning him: Trampled on thee, laughed at thee, Hath the virgin daughter of Zion, Behind thee shaken the head hath the daughter of Jerusalem.

²²siis on sõna, mis Issand tema kohta kõneleb, niisugune: Neitsi, Siioni tütar, põlastab sind, pilkab sind; Jeruusalemma tütar vangutab su taga pead.

²³Whom hast thou reproached and reviled? And against whom lifted up the voice? Yea, thou dost lift up on high thine eyes Against the Holy One of Israel.

²³Keda sa oled laimanud ja teotanud ja kelle vastu sa oled kõrgendanud häält? Kõrgele oled tõstnud oma silmad Iisraeli Püha vastu.

²⁴By the hand of thy servants Thou hast reviled the Lord, and sayest: In the multitude of my chariots I have come up to a high place of hills, The sides of Lebanon, And I cut down the height of its cedars, The choice of its firs, And I enter the high place of its extremity, The forest of its Carmel.

²⁴Sa laimasid oma sulaste läbi Issandat ja ütlesid: 'Ma tõusin oma vankrite hulgaga mägede harjadele, Liibanoni kaugemaisse kurudesse; ma raiusin maha ta kõrged seedrid, ta valitud küpressid, ma tungisin ta suurimasse kõrgusse, ta tihedaimasse metsa.

²⁵I — I have dug and drunk waters, And I dry up with the sole of my steps All floods of a bulwark.

²⁵Ma kaevasin kaevusid ja jõin vett, ja ma kuivatasin oma jalataldadega kõik Egiptuse jõed.'

²⁶Hast thou not heard from afar? — it I did, From days of old — that I formed it. Now, I have brought it in, And it is to make desolate, Ruinous heaps — fenced cities,

²⁶Kas sa pole kuulnud, et mina olen seda valmistanud ammusest ajast, kavatsenud muistseist päevist peale? Nüüd olen mina lasknud sündida, et sa võisid purustada kindlustatud linnu varisenud kivihunnikuiks,

²⁷And their inhabitants are feeble-handed, They were broken down, and are dried up. They have been the herb of the field, And the greenness of the tender grass, Grass of the roofs, And blasted corn, before it hath risen up.

²⁷et nende elanikud olid jõuetud, täis hirmu ja häbi, olid nagu rohi väljal, haljad taimekesed, nagu hein katustel või idatuule ees kõrbev vili.

²⁸And thy sitting down, and thy going out, And thy coming in, I have known, And thy anger towards Me.

²⁸Ma tean su istumist ja astumist, su minekut ja tulekut, ka su raevutsemist minu vastu.

²⁹Because of thy anger towards Me, And thy noise — it came up into Mine ears, I have put My hook in thy nose, And My bridle in thy lips, And I have caused thee to turn back In the way in which thou camest.

²⁹Aga et sa raevutsed mu vastu ja su ülbus on ulatunud mu kõrvu, siis ma panen konksu sulle ninna, suulised suhu ja viin sind tagasi sedasama teed, mida mööda sa tulidki.

³⁰— And this to thee [is] the sign, Food of the year [is] self-sown grain, And in the second year the spontaneous growth, And in the third year, sow ye and reap, And plant vineyards, and eat their fruit.

³⁰Ja see olgu sulle, Hiskija, märgiks: sel aastal tuleb süüa isekasvanud vilja ja teisel aastal järelkasvu, aga kolmandal aastal te külvate ja lõikate ning istutate viinamägesid ja sööte nende vilja!

³¹And it hath continued — the escaped Of the house of Judah that hath been left — To take root beneath, And it hath made fruit upward.

³¹Ja Juuda soost pääsenute jääk juurdub taas alt ja kannab vilja pealt.

³²For from Jerusalem goeth forth a remnant, And an escape from mount Zion, The zeal of Jehovah of Hosts doth this.

³²Sest Jeruusalemmast tuleb välja jääk ja Siioni mäelt pääsenu. Seda teeb vägede Issanda püha viha.

³³Therefore, thus said Jehovah, Concerning the king of Asshur: He doth not come in unto this city, Nor doth he shoot there an arrow, Nor doth he come before it [with] shield, Nor doth he pour out against it a mount.

³³Seepärast ütleb Issand Assuri kuninga kohta nõnda: Sellesse linna ta ei tule ja ta ei ammu siia nooli; ta ei tule selle ette kilbiga ega kuhja selle vastu piiramisvalli.

³⁴In the way that he came, in it he turneth back, And unto this city he doth not come in, An affirmation of Jehovah,

³⁴Sedasama teed, mida mööda ta tuli, läheb ta tagasi ja sellesse linna ta ei tule, ütleb Issand.

³⁵And I have covered over this city, To save it, for Mine own sake, And for the sake of David My servant.`

³⁵Sest ma kaitsen seda linna, et seda päästa iseenese pärast ja oma sulase Taaveti pärast.'

³⁶And a messenger of Jehovah goeth out, and smiteth in the camp of Asshur a hundred and eighty and five thousand; and [men] rise early in the morning, and lo, all of them [are] dead corpses.

³⁶Ja Issanda ingel läks välja ning lõi Assuri leeris maha sada kaheksakümmend viis tuhat meest; ja kui hommikul vara üles tõusti, vaata, siis olid need kõik surnud.

³⁷And journey, and go, and turn back doth Sennacherib king of Asshur, and dwelleth in Nineveh.

³⁷Siis Assuri kuningas Sanherib asus teele, läks tagasi koju ja jäi Niinevesse.

³⁸And it cometh to pass, he is bowing himself in the house of Nisroch his god, and Adrammelech and Sharezer his sons have smitten him with the sword, and they have escaped to the land of Ararat, and Esar-Haddon his son reigneth in his stead.

³⁸Aga kord, kui ta kummardas oma jumala Nisroki templis, lõid ta pojad Adrammelek ja Sareser tema mõõgaga maha ning põgenesid ise Araratimaale. Ja tema poeg Eesar-Haddon sai tema asemel kuningaks.