1And Elihu addeth and saith: —
1Ja Eliihu jätkas ning ütles:
2Honour me a little, and I shew thee, That yet for God [are] words.
2'Olgu sul minuga pisut kannatust, siis ma õpetan sind, sest mul on veel Jumala heaks sõnu!
3I lift up my knowledge from afar, And to my Maker I ascribe righteousness.
3Ma tahan tuua oma tarkuse kaugemalt ja anda õiguse oma Loojale.
4For, truly, my words [are] not false, The perfect in knowledge [is] with thee.
4Sest mu sõnad pole tõesti mitte valed, täiuslik teadja on su ees.
5Lo, God [is] mighty, and despiseth not, Mighty [in] power [and] heart.
5Vaata, Jumal on vägev, kuid ta ei põlga kedagi, vägev on tema südame jõud!
6He reviveth not the wicked, And the judgment of the poor appointeth;
6Õelat ei jäta ta elama, aga viletsaile annab ta õiguse.
7He withdraweth not from the righteous His eyes, And [from] kings on the throne, And causeth them to sit for ever, and they are high,
7Ta ei pööra oma silmi ära õigete pealt, vaid paneb need koos kuningatega igaveseks istuma aujärjele, ja nad ülendatakse.
8And if prisoners in fetters They are captured with cords of affliction,
8Ja kui nad on pandud ahelaisse, vangistatud viletsuse köidikuisse,
9Then He declareth to them their work, And their transgressions, Because they have become mighty,
9siis ta heidab neile ette nende tegu ja üleastumisi, et nad on olnud ülemeelikud,
10And He uncovereth their ear for instruction, And saith that they turn back from iniquity.
10ja avab nende kõrvad hoiatuseks ning käsib neid taganeda ülekohtust.
11If they do hear and serve, They complete their days in good, And their years in pleasantness.
11Kui nad siis kuulavad ja teenivad teda, siis nad lõpetavad oma päevad õnnes ja aastad õndsuses.
12And if they do not hearken, By the dart they pass away, And expire without knowledge.
12Aga kui nad ei kuula, siis nad tormavad oda otsa ja heidavad arutuina hinge.
13And the profane in heart set the face, They cry not when He hath bound them.
13Südamest jumalatud peavad viha, nad ei hüüa appi, kui ta on nad vangistanud.
14Their soul dieth in youth, And their life among the defiled.
14Nende hing sureb noorelt ja nende elu pordumeeste seas.
15He draweth out the afflicted in his affliction, And uncovereth in oppression their ear.
15Ta päästab viletsa tema viletsuse kaudu ja avab tema kõrva, kui ta on hädas.
16And also He moved thee from a strait place, [To] a broad place — no straitness under it, And the sitting beyond of thy table Hath been full of fatness.
16Ta meelitaks sindki kitsikuse kurgust piiramata avarusse ja su laud oleks täis rasvast rooga.
17And the judgment of the wicked thou hast fulfilled, Judgment and justice are upheld — because of fury,
17Aga sa oled täis õelate kohut, kohus ja õigus tabavad sind.
18Lest He move thee with a stroke, And the abundance of an atonement turn thee not aside.
18Hoia, et viha sind liialt ei mõjustaks ja rohke lunaraha sind ei eksitaks!
19Doth He value thy riches? He hath gold, and all the forces of power.
19Kas su õilsus on küllaldane? Ei aita kuld ega kõik su jõupingutused!
20Desire not the night, For the going up of peoples in their stead.
20Ära igatse ööd, kui rahvad tõusevad oma asemeilt!
21Take heed — do not turn unto iniquity, For on this thou hast fixed Rather than [on] affliction.
21Hoidu pöördumast ülekohtu poole, sest seda sa eelistad viletsusele!
22Lo, God doth sit on high by His power, Who [is] like Him — a teacher?
22Vaata, Jumal toimib võimsalt oma jõus! Kes oleks seesugune õpetaja nagu tema?
23Who hath appointed unto Him his way? And who said, `Thou hast done iniquity?`
23Kes on temale määranud ta tee, ja kes julgeks öelda: 'Sa oled ülekohut teinud'?
24Remember that thou magnify His work That men have beheld.
24Pea meeles, et sinagi pead ülistama tema tööd, millest inimesed on laulnud!
25All men have looked on it, Man looketh attentively from afar.
25Kõik inimesed näevad seda - inimene vaatab seda kaugelt.
26Lo, God [is] high, And we know not the number of His years, Yea, there [is] no searching.
26Vaata, Jumal on suur ja meie ei mõista teda, tema aastate arv on uurimatu.
27When He doth diminish droppings of the waters, They refine rain according to its vapour,
27Sest ta tõmbab veepiisad üles: need nõrguvad tema udust vihmaks,
28Which clouds do drop, They distil on man abundantly.
28mida pilved kallavad ja tilgutavad paljude inimeste peale.
29Yea, doth [any] understand The spreadings out of a cloud? The noises of His tabernacle?
29Tema, kes korraldab ka pilvekihte, oma kojast müristamist,
30Lo, He hath spread over it His light, And the roots of the sea He hath covered,
30vaata, ta laotab talle oma valgust ja katab sellega mere põhjad.
31For by them He doth judge peoples, He giveth food in abundance.
31Sest sellega ta toidab rahvaid ja annab külluses rooga.
32By two palms He hath covered the light, And layeth a charge over it in meeting,
32Ta võtab välgu oma kätte ja käsib sellel märki tabada.
33He sheweth by it [to] his friend substance, Anger against perversity.
33Tema mürin kuulutab sellest, loomakarigi kuulutab tõusvat tormi.