¹And there was a certain one ailing, Lazarus, from Bethany, of the village of Mary and Martha her sister —

¹Aga keegi mees oli haige, Laatsarus Betaaniast, Maarja ja tema õe Marta külast;

²and it was Mary who did anoint the Lord with ointment, and did wipe his feet with her hair, whose brother Lazarus was ailing —

²Maarja oli aga see, kes võidis Issandat salviga ja kuivatas ta jalgu oma juustega; tema vend Laatsarus oligi haige.

³therefore sent the sisters unto him, saying, `Sir, lo, he whom thou dost love is ailing;`

³Õed saatsid nüüd Jeesusele sõna: 'Issand, vaata, su sõber on haige.'

⁴and Jesus having heard, said, `This ailment is not unto death, but for the glory of God, that the Son of God may be glorified through it.`

⁴Seda kuulnud, ütles Jeesus: 'See haigus ei ole surmaks, vaid Jumala austuseks, et selle läbi austataks Jumala Poega.'

⁵And Jesus was loving Martha, and her sister, and Lazarus,

⁵Aga Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust.

⁶when, therefore, he heard that he is ailing, then indeed he remained in the place in which he was two days,

⁶Kui ta nüüd kuulis, et Laatsarus on haige, jäi ta veel kaheks päevaks sinna, kus ta oli.

⁷then after this, he saith to the disciples, `We may go to Judea again;`

⁷Pärast seda ütles ta jüngritele: 'Läki jälle Juudamaale!'

⁸the disciples say to him, `Rabbi, now were the Jews seeking to stone thee, and again thou dost go thither!`

⁸Jüngrid ütlesid talle: 'Rabi, alles nüüdsama otsisid juudid võimalust sind kividega surnuks visata, ja sina lähed jälle sinna?'

⁹Jesus answered, `Are there not twelve hours in the day? if any one may walk in the day, he doth not stumble, because the light of this world he doth see;

⁹Jeesus vastas: 'Eks päeval ole kaksteist tundi? Kui keegi kõnnib päeval, siis ta ei komista, sest ta näeb selle maailma valgust.

¹⁰and if any one may walk in the night, he stumbleth, because the light is not in him.`

¹⁰Kui aga keegi kõnnib öösel, siis ta komistab, sest temas ei ole valgust.'

¹¹These things he said, and after this he saith to them, `Lazarus our friend hath fallen asleep, but I go on that I may awake him;`

¹¹Nii ta rääkis ja jätkas siis: 'Meie sõber Laatsarus magab, kuid ma lähen teda unest äratama.'

¹²therefore said his disciples, `Sir, if he hath fallen asleep, he will be saved;`

¹²Siis ütlesid jüngrid talle: 'Issand, kui ta magab, siis ta saab terveks.'

¹³but Jesus had spoken about his death, but they thought that about the repose of sleep he speaketh.

¹³Ent Jeesus oli kõnelnud ta surmast, nemad aga arvasid, et ta kõneleb unne suikumisest.

¹⁴Then, therefore, Jesus said to them freely, `Lazarus hath died;

¹⁴Nüüd siis ütles Jeesus neile täie selgusega: 'Laatsarus on surnud,

¹⁵and I rejoice, for your sake, (that ye may believe,) that I was not there; but we may go to him;`

¹⁵ja ma rõõmustan teie pärast, et mind ei olnud seal, et te võiksite uskuda. Kuid läki tema juurde!'

¹⁶therefore said Thomas, who is called Didymus, to the fellow-disciples, `We may go — we also, that we may die with him,`

¹⁶Siis ütles Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, kaasjüngritele: 'Lähme meiegi, et temaga koos surra!'

¹⁷Jesus, therefore, having come, found him having been four days already in the tomb.

¹⁷Kui nüüd Jeesus sinna jõudis, leidis ta, et Laatsarus oli juba neli päeva hauas olnud.

¹⁸And Bethany was nigh to Jerusalem, about fifteen furlongs off,

¹⁸Betaania on aga Jeruusalemma lähedal, umbes paari miili kaugusel,

¹⁹and many of the Jews had come unto Martha and Mary, that they might comfort them concerning their brother;

¹⁹ja palju juute oli tulnud linnast Marta ja Maarja juurde neid lohutama venna pärast.

²⁰Martha, therefore, when she heard that Jesus doth come, met him, and Mary kept sitting in the house.

²⁰Kui nüüd Marta kuulis, et Jeesus tuleb, läks ta kohe talle vastu, aga Maarja jäi koju.

²¹Martha, therefore, said unto Jesus, `Sir, if thou hadst been here, my brother had not died;

²¹Siis ütles Marta Jeesusele: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.

²²but even now, I have known that whatever thou mayest ask of God, God will give to thee;`

²²Aga ma tean nüüdki, et Jumal annab sulle, mida sa iganes Jumalalt palud.'

²³Jesus saith to her, `Thy brother shall rise again.`

²³Jeesus ütles talle: 'Sinu vend tõuseb üles.'

²⁴Martha saith to him, `I have known that he will rise again, in the rising again in the last day;`

²⁴Marta ütles talle: 'Ma tean, et ta tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval.'

²⁵Jesus said to her, `I am the rising again, and the life; he who is believing in me, even if he may die, shall live;

²⁵Jeesus ütles talle: 'Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb.

²⁶and every one who is living and believing in me shall not die — to the age;

²⁶Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks. Kas sa usud seda?'

²⁷believest thou this?` she saith to him, `Yes, sir, I have believed that thou art the Christ, the Son of God, who is coming to the world.`

²⁷Marta ütles talle: 'Jah, Issand, ma usun, et sina oled Messias, Jumala Poeg, kes peab maailma tulema.'

²⁸And these things having said, she went away, and called Mary her sister privately, saying, `The Teacher is present, and doth call thee;`

²⁸Ja kui Marta seda oli öelnud, läks ta ja kutsus salaja oma õde Maarjat: 'Õpetaja on siin ja kutsub sind.'

²⁹she, when she heard, riseth up quickly, and doth come to him;

²⁹Seda kuuldes tõusis Maarja otsekohe ja tuli tema juurde,

³⁰and Jesus had not yet come to the village, but was in the place where Martha met him;

³⁰sest Jeesus ei olnud jõudnud külasse, vaid oli alles seal paigas, kus Marta oli talle vastu tulnud.

³¹the Jews, therefore, who were with her in the house, and were comforting her, having seen Mary that she rose up quickly and went forth, followed her, saying — `She doth go away to the tomb, that she may weep there.`

³¹Kui nüüd juudid, kes olid ta juures kodus teda lohutamas, nägid Maarjat kiiruga tõusvat ja väljuvat, järgnesid nad talle, arvates, et ta läheb hauale nutma.

³²Mary, therefore, when she came where Jesus was, having seen him, fell at his feet, saying to him, `Sir, if thou hadst been here, my brother had not died;`

³²Kui nüüd Maarja jõudis sinna, kus oli Jeesus, langes ta teda nähes ta jalge ette maha ja ütles talle: 'Issand, kui sina oleksid olnud siin, siis mu vend ei oleks surnud.'

³³Jesus, therefore, when he saw her weeping, and the Jews who came with her weeping, did groan in the spirit, and troubled himself, and he said,

³³Kui nüüd Jeesus nägi teda ja temaga kaasa tulnud juute nutmas, ärritus ta vaimus ja võpatas

³⁴`Where have ye laid him?` they say to him, `Sir, come and see;`

³⁴ja ütles: 'Kuhu te olete ta pannud?' Nad ütlesid talle: 'Issand, tule ja vaata!'

³⁵Jesus wept.

³⁵Jeesus nuttis.

³⁶The Jews, therefore, said, `Lo, how he was loving him!`

³⁶Siis juudid ütlesid: 'Vaata, kuidas ta teda armastas!'

³⁷and certain of them said, `Was not this one, who did open the eyes of the blind man, able to cause that also this one might not have died?`

³⁷Aga mõned nende seast ütlesid: 'Kas see, kes on avanud pimeda silmad, ei oleks suutnud teha, et ka tema poleks surnud?'

³⁸Jesus, therefore, again groaning in himself, cometh to the tomb, and it was a cave, and a stone was lying upon it,

³⁸Siis Jeesus ärritus eneses taas ja tuli haua juurde. Aga see oli koobas ja kivi oli selle peal.

³⁹Jesus saith, `Take ye away the stone;` the sister of him who hath died — Martha — saith to him, `Sir, already he stinketh, for he is four days dead;`

³⁹Jeesus ütles: 'Tõstke kivi ära!' Surnu õde Marta ütles talle: 'Issand, ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.'

⁴⁰Jesus saith to her, `Said I not to thee, that if thou mayest believe, thou shalt see the glory of God?`

⁴⁰Jeesus ütles talle: 'Kas ma ei öelnud sulle, et kui sa usuksid, näeksid sa Jumala kirkust?'

⁴¹They took away, therefore, the stone where the dead was laid, and Jesus lifted his eyes upwards, and said, `Father, I thank Thee, that Thou didst hear me;

⁴¹Siis nad veeretasid kivi ära. Aga Jeesus tõstis silmad üles ja ütles: 'Ma tänan sind, Isa, et sa oled mind kuulnud.

⁴²and I knew that Thou always dost hear me, but, because of the multitude that is standing by, I said [it], that they may believe that Thou didst send me.`

⁴²Mina küll teadsin, et sa kuuled mind alati, kuid ma ütlesin seda minu ümber seisva rahvahulga pärast, et nad võiksid uskuda, et sina oled minu läkitanud.'

⁴³And these things saying, with a loud voice he cried out, `Lazarus, come forth;`

⁴³Ja seda öelnud, hõikas ta valju häälega: 'Laatsarus, tule välja!'

⁴⁴and he who died came forth, being bound feet and hands with grave-clothes, and his visage with a napkin was bound about; Jesus saith to them, `Loose him, and suffer to go.`

⁴⁴Surnu tuli välja, jalad ja käed mähistega mähitud, ja ta silmade ümber oli seotud higirätik. Jeesus ütles neile: 'Päästke ta lahti ning laske tal minna!'

⁴⁵Many, therefore, of the Jews who came unto Mary, and beheld what Jesus did, believed in him;

⁴⁵Nüüd hakkasid Jeesusesse uskuma paljud juudid, kes olid tulnud Maarja juurde ja näinud, mis ta oli teinud.

⁴⁶but certain of them went away unto the Pharisees, and told them what Jesus did;

⁴⁶Aga mõned neist läksid variseride juurde ja teatasid neile, mis Jeesus oli teinud.

⁴⁷the chief priests, therefore, and the Pharisees, gathered together a sanhedrim, and said, `What may we do? because this man doth many signs?

⁴⁷Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: 'Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti.

⁴⁸if we may let him alone thus, all will believe in him; and the Romans will come, and will take away both our place and nation.`

⁴⁸Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.'

⁴⁹and a certain one of them, Caiaphas, being chief priest of that year, said to them, `Ye have not known anything,

⁴⁹Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: 'Teie ei tea mitte midagi

⁵⁰nor reason that it is good for us that one man may die for the people, and not the whole nation perish.`

⁵⁰ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.'

⁵¹And this he said not of himself, but being chief priest of that year, he did prophesy that Jesus was about to die for the nation,

⁵¹Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülempreestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest.

⁵²and not for the nation only, but that also the children of God, who have been scattered abroad, he may gather together into one.

⁵²Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku.

⁵³From that day, therefore, they took counsel together that they may kill him;

⁵³Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jeesus ära tappa.

⁵⁴Jesus, therefore, was no more freely walking among the Jews, but went away thence to the region nigh the wilderness, to a city called Ephraim, and there he tarried with his disciples.

⁵⁴Nüüd ei käinud Jeesus enam juutide keskel avalikult, vaid läks sealt ära kõrbelähedasse paika, Efraimi-nimelisse linna ning viibis seal koos jüngritega.

⁵⁵And the passover of the Jews was nigh, and many went up to Jerusalem out of the country before the passover, that they might purify themselves;

⁵⁵Aga juutide paasapühad olid ligi ning maalt läksid paljud üles Jeruusalemma end paasapühade jaoks puhastama.

⁵⁶they were seeking, therefore, Jesus, and said one with another, standing in the temple, `What doth appear to you — that he may not come to the feast?`

⁵⁶Siis nad otsisid Jeesust ja pärisid pühakojas seistes üksteiselt: 'Mis te arvate? Vaevalt ta tuleb pühadeks?'

⁵⁷and both the chief priests and the Pharisees had given a command, that if any one may know where he is, he may shew [it], so that they may seize him.

⁵⁷Aga ülempreestrid ja variserid olid andnud käsu, et kui keegi peaks teadma, kus Jeesus on, siis see annaks ta üles, et nad saaksid ta vahistada.