¹Proverbs of Solomon, son of David, king of Israel:

¹Saalomoni, Taaveti poja, Iisraeli kuninga õpetussõnad

²For knowing wisdom and instruction, For understanding sayings of intelligence,

²tarkuse ja õpetuse tundmaõppimiseks, mõistlike sõnade mõistmiseks,

³For receiving the instruction of wisdom, Righteousness, judgment, and uprightness,

³et võtta õpetust targaks käitumiseks, õigluseks ja õiguseks ning õigeks eluviisiks,

⁴For giving to simple ones — prudence, To a youth — knowledge and discretion.

⁴et anda kogenematuile oidu, noortele teadmisi ja otsustusvõimet -

⁵(The wise doth hear and increaseth learning, And the intelligent doth obtain counsels.)

⁵kes tark on, see kuuleb seda ja võtab veelgi enam õpetust; kes aru saab, see omandab oskuse

⁶For understanding a proverb and its sweetness, Words of the wise and their acute sayings.

⁶õpetus- ja tähendamissõnade, tarkade meeste ütluste ja nende mõistatuste mõistmiseks.

⁷Fear of Jehovah [is] a beginning of knowledge, Wisdom and instruction fools have despised!

⁷Issanda kartus on tunnetuse algus, meeletud põlgavad tarkust ja õpetust.

⁸Hear, my son, the instruction of thy father, And leave not the law of thy mother,

⁸Kuule, mu poeg, oma isa õpetust ja ära jäta tähele panemata oma ema juhatust,

⁹For a graceful wreath [are] they to thy head, And chains to thy neck.

⁹sest need on su peale ilupärjaks ja kaela ümber keeks!

¹⁰My son, if sinners entice thee be not willing.

¹⁰Mu poeg! Kui patused sind ahvatlevad, siis ära nõustu!

¹¹If they say, `Come with us, we lay wait for blood, We watch secretly for the innocent without cause,

¹¹Kui nad ütlevad: 'Tule meiega! Varitseme verd, luurame süütut ilma põhjuseta,

¹²We swallow them as Sheol — alive, And whole — as those going down [to] the pit,

¹²neelame neid otsekui surmavald, elusalt ja tervelt nagu haudaminejaid,

¹³Every precious substance we find, We fill our houses [with] spoil,

¹³küllap me siis leiame kõiksugust kallist vara ja täidame oma kojad saagiga.

¹⁴Thy lot thou dost cast among us, One purse is — to all of us.`

¹⁴Heida liisku meie keskel ja meil kõigil olgu ühine kukkur!' -

¹⁵My son! go not in the way with them, Withhold thy foot from their path,

¹⁵siis, mu poeg, ära mine nendega seda teed, hoia oma jalg nende radadelt!

¹⁶For their feet to evil do run, And they haste to shed blood.

¹⁶Sest nende jalad jooksevad kurja poole ja nad tõttavad verd valama.

¹⁷Surely in vain is the net spread out before the eyes of any bird.

¹⁷Ent asjatu on võrku laotada kõigi tiivuliste nähes:

¹⁸And they for their own blood lay wait, They watch secretly for their own lives.

¹⁸sest nad varitsevad omaenese verd, luuravad omaenese hinge.

¹⁹So [are] the paths of every gainer of dishonest gain, The life of its owners it taketh.

¹⁹Niisugune tee on igaühel, kes ahnitseb kasu: selle omanikult võetakse hing.

²⁰Wisdom in an out-place crieth aloud, In broad places she giveth forth her voice,

²⁰Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel,

²¹At the head of the multitudes she calleth, In the openings of the gates, In the city her sayings she saith:

²¹kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus:

²²`Till when, ye simple, do ye love simplicity? And have scorners their scorning desired? And do fools hate knowledge?

²²'Kui kaua te, rumalad, armastate rumalust? Kui kaua meeldib hooplejail hoobelda ja alpidel vihata teadmist?

²³Turn back at my reproof, lo, I pour forth to you my spirit, I make known my words with you.

²³Pöörduge minu noomimise alla! Vaata, ma lasen teile voolata oma vaimu, teen teile teatavaks oma sõnad.

²⁴Because I have called, and ye refuse, I stretched out my hand, and none is attending,

²⁴Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud,

²⁵And ye slight all my counsel, And my reproof ye have not desired.

²⁵ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist,

²⁶I also in your calamity do laugh, I deride when your fear cometh,

²⁶siis naeran minagi teie õnnetust, pilkan, kui teie kohkumine tuleb,

²⁷When your fear cometh as destruction, And your calamity as a hurricane doth come, When on you come adversity and distress.

²⁷kui teie kohkumine tormina tuleb ja teie õnnetus tuulekeerisena saabub, kui häda ja ahastus teile kallale kipuvad.

²⁸Then they call me, and I do not answer, They seek me earnestly, and find me not.

²⁸Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia.

²⁹Because that they have hated knowledge, And the fear of Jehovah have not chosen.

²⁹Sellepärast et nad on vihanud tunnetust ega ole valinud Issanda kartust,

³⁰They have not consented to my counsel, They have despised all my reproof,

³⁰et nad ei ole hoolinud minu nõust, vaid on põlastanud kõiki mu noomitusi,

³¹And they eat of the fruit of their way, And from their own counsels they are filled.

³¹peavad nad siis sööma oma tegude vilja ja küllastuma oma kavatsustest.

³²For the turning of the simple slayeth them, And the security of the foolish destroyeth them.

³²Sest rumalaid tapab nende taganemine ja alpe hukkab nende hooletus.

³³And whoso is hearkening to me dwelleth confidently, And [is] quiet from fear of evil!`

³³Aga kes mind kuulab, võib julgesti elada ja olla muretu, kurja kartmata.'