1احببت لان الرب يسمع صوتي تضرعاتي.
1Ma armastan Issandat, sest ta kuuleb mu häält ja mu anumist,
2لانه امال اذنه اليّ. فادعوه مدة حياتي.
2sest ta on pööranud oma kõrva minu poole ja ma hüüan teda appi oma eluaja.
3اكتنفتني حبال الموت اصابتني شدائد الهاوية. كابدت ضيقا وحزنا.
3Surma võrgud ümbritsesid mind, surmavalla ängistused tabasid mind, ma sattusin ahastusse ja muresse.
4وباسم الرب دعوت آه يا رب نج نفسي.
4Aga ma hüüdsin appi Issanda nime: 'Oh Issand, päästa mu hing!'
5الرب حنّان وصديق والهنا رحيم.
5Armuline on Issand ja õige, meie Jumal on halastaja.
6الرب حافظ البسطاء. تذللت فخلصني.
6Issand hoiab kohtlasi; ma olin nõder ja tema aitas mind.
7ارجعي يا نفسي الى راحتك لان الرب قد احسن اليك.
7Pöördu, mu hing, tagasi oma hingamisele, sest Issand on sulle head teinud!
8لانك انقذت نفسي من الموت وعيني من الدمعة ورجلي من الزلق.
8Sest sina kiskusid mu hinge surmast välja, mu silmad silmaveest, mu jala komistusest.
9اسلك قدام الرب في ارض الاحياء
9Ma loodan ikka käia Issanda ees elavate maal.
10آمنت لذلك تكلمت. انا تذللت جدا.
10Mina usun, seepärast ma räägin. Ma olin suures vaevas.
11انا قلت في حيرتي كل انسان كاذب.
11Ma ütlesin oma kohmetuses: 'Kõik inimesed on valelikud!'
12ماذا ارد للرب من اجل كل حسناته لي.
12Kuidas ma tasun Issandale kõik tema heateod minu vastu?
13كاس الخلاص اتناول وباسم الرب ادعو.
13Ma tõstan üles päästekarika ja hüüan appi Issanda nime.
14اوفي نذوري للرب مقابل كل شعبه
14Ma tasun oma tõotused Issandale kogu ta rahva nähes.
15عزيز في عيني الرب موت اتقيائه.
15Kallis on Issanda meelest tema vagade surm.
16آه يا رب. لاني عبدك. انا عبدك ابن امتك. حللت قيودي.
16Oh Issand, ma olen ju su sulane, ma olen su sulane, su teenija poeg; sa oled mu köidikud lahti päästnud!
17فلك اذبح ذبيحة حمد وباسم الرب ادعو.
17Sinule ma ohverdan tänuohvreid ja hüüan appi Issanda nime.
18اوفي نذوري للرب مقابل شعبه
18Oma tõotused ma tasun Issandale kogu ta rahva nähes
19في ديار بيت الرب في وسطك يا اورشليم. هللويا
19Issanda koja õuedes, sinu keskel, Jeruusalemm. Halleluuja!