1على انهار بابل هناك جلسنا. بكينا ايضا عندما تذكرنا صهيون.
1Paabeli jõgede kaldail, seal me istusime ja nutsime, kui mõtlesime Siionile.
2على الصفصاف في وسطها علقنا اعوادنا.
2Remmelgate otsa, mis seal olid, me riputasime oma kandled.
3لانه هناك سألنا الذين سبونا كلام ترنيمة ومعذبونا سألونا فرحا قائلين رنموا لنا من ترنيمات صهيون
3Sest seal küsisid meilt meie vangiviijad laulu sõnu ja meie piinajad rõõmulaule: 'Laulge meile Siioni laule!'
4كيف نرنم ترنيمة الرب في ارض غريبة.
4Kuidas me võime laulda Issanda laulu võõral pinnal?
5ان نسيتك يا اورشليم تنسى يميني****
5Kui ma sind unustan, Jeruusalemm, siis ununegu mu parem käsi!
6ليلتصق لساني بحنكي ان لم اذكرك ان لم افضل اورشليم على اعظم فرحي
6Jäägu mu keel kinni suulae külge, kui ma sinule ei mõtleks, kui ma ei paneks Jeruusalemma oma ülemaks rõõmuks!
7اذكر يا رب لبني ادوم يوم اورشليم القائلين هدوا هدوا حتى الى اساسها.
7Tuleta meelde, Issand, Jeruusalemma hukatuse päeva Edomi laste vastu, kes ütlesid: 'Kiskuge maha, kiskuge alusmüürini maha, mis on temas!'
8يا بنت بابل المخربة طوبى لمن يجازيك جزاءك الذي جازيتنا.
8Paabeli tütar, sa laastatav! Õnnis on see, kes sulle tasub sedamööda, kuidas sa meile oled teinud.
9طوبى لمن يمسك اطفالك ويضرب بهم الصخرة
9Õnnis on see, kes võtab su väikesed lapsed ja rabab nad vastu kaljut.