¹Then Job answered and said,

¹Aga Iiob rääkis ja ütles:

²I have heard many such things: Miserable comforters are ye all.

²'Sellesarnast olen ma palju kuulnud, te kõik olete tüütavad trööstijad.

³Shall vain words have an end? Or what provoketh thee that thou answerest?

³Kas sel tuule rääkimisel ei olegi lõppu, või mis kihutab sind rääkima?

⁴I also could speak as ye do; If your soul were in my soul's stead, I could join words together against you, And shake my head at you.

⁴Minagi võiksin rääkida nagu teie, kui oleksite minu asemel; minagi võiksin teie vastu sõnadega hiilata ja teie pärast pead vangutada.

⁵[But] I would strengthen you with my mouth, And the solace of my lips would assuage [your grief].

⁵Ma võiksin teid oma suuga kinnitada ja mitte keelata oma huulte kaastundeavaldust.

⁶Though I speak, my grief is not assuaged; And though I forbear, what am I eased?

⁶Kui ma räägin, ei vähene mu valu, ja kas see siiski minust lahkub, kui ma lõpetan?

⁷But now he hath made me weary: Thou hast made desolate all my company.

⁷Aga nüüd on Jumal mind väsitanud. Ta on hävitanud kõik mu omaksed.

⁸And thou hast laid fast hold on me, [which] is a witness [against me]: And my leanness riseth up against me, It testifieth to my face.

⁸Ta on haaranud mind - sellest tuli tunnistaja, kes tõusis mu vastu -, mu kõhnus süüdistab mind näkku.

⁹He hath torn me in his wrath, and persecuted me; He hath gnashed upon me with his teeth: Mine adversary sharpeneth his eyes upon me.

⁹Ta viha rebis ja kiusas mind, ta kiristas mu pärast hambaid. Minu vaenlane teritab mu vastu oma silmi.

¹⁰They have gaped upon me with their mouth; They have smitten me upon the cheek reproachfully: They gather themselves together against me.

¹⁰Nad ajavad suu ammuli mu vastu, löövad mind pilgates põsele; nad kogunevad hulganisti mu vastu.

¹¹God delivereth me to the ungodly, And casteth me into the hands of the wicked.

¹¹Jumal andis mind nurjatuile ja tõukas mind õelate kätte.

¹²I was at ease, and he brake me asunder; Yea, he hath taken me by the neck, and dashed me to pieces: He hath also set me up for his mark.

¹²Ma elasin rahus, aga ta vapustas mind, ta haaras mind kuklast ja lõi mind puruks; ta pani mind enesele märklauaks,

¹³His archers compass me round about; He cleaveth my reins asunder, and doth not spare; He poureth out my gall upon the ground.

¹³ta nooled ümbritsevad mind. Ta lõhestab armutult mu neerud, ta valab mu sapi maa peale.

¹⁴He breaketh me with breach upon breach; He runneth upon me like a giant.

¹⁴Ta murrab mind murd murru peale, ta ründab mind otsekui sõdur.

¹⁵I have sewed sackcloth upon my skin, And have laid my horn in the dust.

¹⁵Ma õmblesin enesele ihu jaoks kotiriide ja torkasin oma sarve põrmu.

¹⁶My face is red with weeping, And on my eyelids is the shadow of death;

¹⁶Mu nägu punetab nutust ja mu laugudel on sünge vari,

¹⁷Although there is no violence in my hands, And my prayer is pure.

¹⁷kuigi mu käes ei ole ülekohut ja kuigi mu palve on siiras.

¹⁸O earth, cover not thou my blood, And let my cry have no [resting] -place.

¹⁸Oh maa, ära kata mu verd, ja mu kisendamisel ärgu olgu puhkepaika!

¹⁹Even now, behold, my witness is in heaven, And he that voucheth for me is on high.

¹⁹Vaata, nüüdki on mul tunnistaja taevas ja eestkõneleja kõrgustes.

²⁰My friends scoff at me: [But] mine eye poureth out tears unto God,

²⁰Mu sõbrad on pilkajad - Jumala poole on mu pisarais silm,

²¹That he would maintain the right of a man with God, And of a son of man with his neighbor!

²¹et ta kohut mõistaks mehe ja Jumala vahel, otsekui inimese ja ta ligimese vahel.

²²For when a few years are come, I shall go the way whence I shall not return.

²²Sest veel pisut aastaid ja ma lähen teele, millelt ma ei pöördu tagasi.