¹After this opened Job his mouth, and cursed his day.

¹Seejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.

²And Job answered and said:

²Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:

³Let the day perish wherein I was born, And the night which said, There is a man-child conceived.

³'Kadugu see päev, mil ma sündisin, ja see öö, mil öeldi: 'Poeglaps on eostunud!'

⁴Let that day be darkness; Let not God from above seek for it, Neither let the light shine upon it.

⁴Muutugu pimeduseks see päev; ärgu hooligu temast Jumal ülal ja ärgu paistku temale valgust!

⁵Let darkness and the shadow of death claim it for their own; Let a cloud dwell upon it; Let all that maketh black the day terrify it.

⁵Nõudku teda pimedus ja surmavari, pilved lasugu ta peal, kohutagu teda päeva pimendused!

⁶As for that night, let thick darkness seize upon it: Let it not rejoice among the days of the year; Let it not come into the number of the months.

⁶See öö - võtku teda pilkane pimedus! Ärgu ta seltsigu aasta päevadega, kuude hulka ta ärgu tulgu!

⁷Lo, let that night be barren; Let no joyful voice come therein.

⁷Vaata, see öö jäägu viljatuks, ärgu olgu tal hõiskamist!

⁸Let them curse it that curse the day, Who are ready to rouse up leviathan.

⁸Vandugu teda päevaneedjad, kes on valmis Leviatanit äratama!

⁹Let the stars of the twilight thereof be dark: Let it look for light, but have none; Neither let it behold the eyelids of the morning:

⁹Pimenegu ta puhtetähed, oodaku ta valgust, mis ei tule, ärgu saagu ta näha koidukiiri,

¹⁰Because it shut not up the doors of my [mother's] womb, Nor hid trouble from mine eyes.

¹⁰sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust ega varjanud vaeva mu silma eest.

¹¹Why died I not from the womb? Why did I not give up the ghost when my mother bare me?

¹¹Miks ma ei surnud emakotta, üsast välja tulles ei heitnud hinge?

¹²Why did the knees receive me? Or why the breast, that I should suck?

¹²Miks võtsid põlved mind vastu ja miks olid rinnad, et sain imeda?

¹³For now should I have lain down and been quiet; I should have slept; then had I been at rest,

¹³Tõesti, ma oleksin nüüd maganud ja mul oleks olnud rahu; oleksin siis uinunud, mul oleks puhkus

¹⁴With kings and counsellors of the earth, Who built up waste places for themselves;

¹⁴koos kuningate ja maanõunikega, kes ehitasid endile hauamärgid,

¹⁵Or with princes that had gold, Who filled their houses with silver:

¹⁵või koos vürstidega, kellel oli kulda, kes täitsid oma kojad hõbedaga.

¹⁶Or as a hidden untimely birth I had not been, As infants that never saw light.

¹⁶Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis, nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?

¹⁷There the wicked cease from troubling; And there the weary are at rest.

¹⁷Seal jätavad õelad ässituse ja seal saavad väsinud puhata,

¹⁸There the prisoners are at ease together; They hear not the voice of the taskmaster.

¹⁸seal on kõik vangid muretud: nad ei kuule enam sundija häält.

¹⁹The small and the great are there: And the servant is free from his master.

¹⁹Seal on pisike ja suur ühesugused ja ori on vaba oma isandast.

²⁰Wherefore is light given to him that is in misery, And life unto the bitter in soul;

²⁰Miks antakse valgust vaevatule ja elu neile, kelle hing on kibestunud,

²¹Who long for death, but it cometh not, And dig for it more than for hid treasures;

²¹kes ootavad surma, mis ei tule, ent kes otsivad seda enam kui varandust,

²²Who rejoice exceedingly, And are glad, when they can find the grave?

²²kes hõiskavad juubeldades ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?

²³[Why is light given] to a man whose way is hid, And whom God hath hedged in?

²³Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul, kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?

²⁴For my sighing cometh before I eat, And my groanings are poured out like water.

²⁴Sest ohkamine on mulle leivaks ja mu kaebed voolavad nagu vesi.

²⁵For the thing which I fear cometh upon me, And that which I am afraid of cometh unto me.

²⁵Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte, ja mida ma kartsin, see tabas mind.

²⁶I am not at ease, neither am I quiet, neither have I rest; But trouble cometh.

²⁶Ei ole mul rahu, ei vaikust ega hingamist, küll aga on tulnud rahutus.'