¹Then answered Eliphaz the Temanite, and said,

¹Siis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:

²If one assay to commune with thee, wilt thou be grieved? But who can withhold himself from speaking?

²'Ega püüe sinuga rääkida tüüta sind? Aga kes võiks sõnu peatada?

³Behold, thou hast instructed many, And thou hast strengthened the weak hands.

³Vaata, sina õpetasid paljusid ja kinnitasid nõrku käsi.

⁴Thy words have upholden him that was falling, And thou hast made firm the feeble knees.

⁴Su sõnad tõstsid üles komistaja ja sa tegid nõtkuvad põlved tugevaks.

⁵But now it is come unto thee, and thou faintest; It toucheth thee, and thou art troubled.

⁵Aga nüüd on see juhtunud sulle ja sa nõrked, see puudutab sind ja sa jahmud.

⁶Is not thy fear [of God] thy confidence, [And] the integrity of thy ways thy hope?

⁶Kas mitte jumalakartus ei ole su lootus ja su laitmatud eluviisid su ootus?

⁷Remember, I pray thee, who [ever] perished, being innocent? Or where were the upright cut off?

⁷Mõtle ometi: kes on süütult hukkunud ja kus on õiged hävitatud?

⁸According as I have seen, they that plow iniquity, And sow trouble, reap the same.

⁸Niipalju kui mina olen näinud: kes künnavad ülekohut ja külvavad õnnetust, need lõikavadki seda.

⁹By the breath of God they perish, And by the blast of his anger are they consumed.

⁹Nad hukkuvad Jumala hingeõhust ja hävivad tema vihapuhangust.

¹⁰The roaring of the lion, and the voice of the fierce lion, And the teeth of the young lions, are broken.

¹⁰Lõvi möirgamine, lõvi hääl, ja noorte lõvide hambad - need murtakse.

¹¹The old lion perisheth for lack of prey, And the whelps of the lioness are scattered abroad.

¹¹Lõvi hukkub saagi puudusel ja emalõvi kutsikad aetakse laiali.

¹²Now a thing was secretly brought to me, And mine ear received a whisper thereof.

¹²Mulle tuli vargsi sõna ja mu kõrv kuulis sellest sosinat

¹³In thoughts from the visions of the night, When deep sleep falleth on men,

¹³öiste nägemuste rahutuis mõtteis, kui sügav uni on langenud inimeste peale.

¹⁴Fear came upon me, and trembling, Which made all my bones to shake.

¹⁴Hirm haaras mind ja värin ja pani kõik mu luud-liikmed vappuma.

¹⁵Then a spirit passed before my face; The hair of my flesh stood up.

¹⁵Üks vaim liugles üle mu näo; mu ihukarvad tõusid püsti.

¹⁶It stood still, but I could not discern the appearance thereof; A form was before mine eyes: [There was] silence, and I heard a voice, [saying],

¹⁶Ta seisatas, aga ta välimust ma ei tundnud - üks kuju mu silma ees. Vaikus. Siis ma kuulsin häält:

¹⁷Shall mortal man be more just than God? Shall a man be more pure than his Maker?

¹⁷'Ons inimene õige Jumala ees või mees puhas oma Looja ees?'

¹⁸Behold, he putteth no trust in his servants; And his angels he chargeth with folly:

¹⁸Vaata, oma sulaseidki ta ei usu ja oma ingleid ta peab eksijaiks,

¹⁹How much more them that dwell in houses of clay, Whose foundation is in the dust, Who are crushed before the moth!

¹⁹veel vähem siis neid, kes elavad savihooneis, mille alusmüürid on põrmus. Need lüüakse rutemini pihuks kui koi.

²⁰Betwixt morning and evening they are destroyed: They perish for ever without any regarding it.

²⁰Hommikust õhtuni lüüakse neid puruks, märkamata hukkuvad nad igaveseks.

²¹Is not their tent-cord plucked up within them? They die, and that without wisdom.

²¹Eks nende telginöörid kista üles? Nad surevad, ilma et taipaksidki.